Keha on hirmus latatara

VT, kes läheb esmaspäeval nädalaks ajaks suvelaagrisse, palus mul laagri-ajaks raamatukogust tuua "Romeo ja Julia". Mõtlesin, et eks mulgi on siis rohkem vaba aega ja - võtan siis juba endale ka mõned juturaamatud. Tegelikult võtsin jälle sellise koorma, et hoia ja ... oiga! :D
Ja ilukirjandust sattus ainult 2 raamatut.

Nädalaga ma neid päris kindlasti läbi ei loe... Arvata on, et isegi kuust ajast jääb väheks.

Eile alustasin esimest, milleks on DEBBIE SHAPIRO "Sinu keha räägib sinuga".

Olen alles 40ndal leheküljel ja seni pole midagi 'revolutsioonilist' lugenud. Ja miks? - sest see on kirjutatud aastal 1996 (Eestis välja antud 2005). Need ideed, mida siin tutvustatakse - põhiliselt siis, et meie füüsilise keha haigusnähud on psüühilise tagapõhjaga ja peegeldavad meie tundeid - on nüüd juba üldteada. Ei saa enam ammu öelda, et tavameditsiinisüsteemi arstid ei tea keha-vaimu seosest tuhkagi.

Kuna suurt uudset pole, läheb see ajaviitekirjanduse alla :D, kuid mõnda huvitavat ikka leiab.

Sa võid teha kõik õigesti - joosta iga päev 10 kilomeetrit, süüa rasvavaest ja kiudaineterikast toitu, regulaarselt mediteerida -, kuid kui sa tegelikult ennast ei armasta, vaid tunned, et sa pole midagi väärt, oled inetu, sind ei armastata, et sa oled milleski süüdi või häbened midagi, siis hakkavad need negatiivsed tõekspidamised pikapeale sulle mõju avaldama. Meie sisimad tunded - millised me välja näeme, mida oleme saavutanud, mida meie olemus on väärt - võivad rikkuda kõik püüded säilitada head tervist. Me oleme niisugused, milliseks ennast mõtleme - meie mõtted ja sõnad on  nagu seemned, mis idanevad ja kasvavad. Meie tervislikust seisundist on näha, kuidas oleme mõelnud - seemnetele kasvavad juured ning nad hakkavad mõjutama meie lihaseid, hormoone, närve ja vereringet.

"Meie eluloost saab meie haiguslugu." - CAROLIN MYSS -

Sellele vastukaaluks...

Treya Killam: "Kuigi me võime kontrollida oma reaktsiooni enesega toimuvale, ei saa me kontrollida kõike, mis meiega toimub. Me kõik oleme üksteisega liialt seotud, üksteise ja oma keskkonnaga - elu on imetabaselt keerukas -, et väide "sa lood omaenda reaalsuse" oleks tõsi."

Me süüdistame ennast haigeksjäämises ja seejärel selles, et ei saa terveks. Me tunneme end süüdi, et oleme oma viha alla surunud ja seetõttu saanud haavandi või kasvaja ning leiame, et oleme kõige lootusetumad inimesed maailmas. Kui ütleme, et vastutame täielikult oma reaalsuse loomise eest, siis tähendab see, et me võrdsustame oma füüsilise tervise oma vaimse ja hingelise arenguga, nii et haigestumine viitab vaimsele läbikukkumisele. Selle võrde paikapidamatus leiab ikka ja jälle kinnitust, eriti paljude vaimsete õpetajate puhul, kes on surnud vähki või mõnda teise sarnasesse haigusesse.

/.../

Me vastutame oma suhtumise ja tunnete eest, käitumise eest enda ja oma maailmaga, kuid meie ei saa tulemust ette kindlaks määrata; nii nagu meie ei pane päikest tõusma ja loojuma, ei hoia Maad orbiidil ega lase vihmal sadada. Meie ei loo oma reaalsust, pigem vastutame oma reaalsuse ees. Me ei saa muuta tuule suunda, kuid saame kohandada purjesid. Me vastutame enese meelerahu eest, kuid võime ikkagi keemiaravi vajada. Meie kontrolli all on lahenduse leidmine ja sisima olemuse tervendamine ning sellega võib kaasneda ka füüsilise keha tervenemine. Kui seda ei toimu, siis ei ole me süüdi, tegemist ei ole ebaõnnestumisega.

Huhh!, eks!? :D

/.../ tulemus on meie isiklikust haardest väljaspool. Me ei peaks kunagi tundma, et oleme läbi kukkunud, kui tervenemine jääb allapoole meie ootusi.

/.../ Selle asemel, et end süüdistada sõnadega: "Miks ma küll valisin vähki haigestumise?" võime küsida: "Kuidas on vähist mulle kasu?" Me võime kasutada kõiki enese ette kerkivaid raskusi õppimiseks ja arenemiseks, vanadest negatiivsetest mudelitest vabanemiseks, kaastunde, andestamise ja intuitsiooni süvendamiseks.

Hmnjaa. Oluline on meeles pidada ka seda, et olukorrad pole üheselt hinnatavad. Näiteks oleme kindlad, et kui kellelgi ema ära sureb, on see inimene kurb. Mu õde sai paar aastat tagasi teada, et tema varastes kahekümnendates sõbrannal oli ema mõned kuud varem surnud. Minu Õde tormas kohe uurima, kuidas sõbranna ennast tunneb ja imestas, miks too midagi rääkinud polnud. Sõbranna aga vastas, et tal on imelik oma ema surmast rääkida, sest kõik tulevad tohutu kaastundega, aga nemad oma õega lõid lihtsalt klaase kokku, et tähistada selle psühhoterroristi lahkumist nende elust. Vaat nii! "Õnnetused" võivad avada suurepäraseid võimalusi, nii et need enam ei olegi õnnetused; ja olen seda ka ise kogenud, kasvõi Mehe insuldi läbi. Olen nii palju rõõmu ja imesid kogenud selle tõttu/kaudu! :)

Veel tõsijuttu ;)

Haigus võib anda sulle loa vältida keerukaid situatsioone, loobuda kohustustest. Kas sinu seisund juhib sind kõrvale muude olukordadega tegelemisest? /.../ Migreen päästab meid teiste ees esinemisest või äia-ämma külastamisest, jalaluumurd lükkab edasi pulmad või puhkusereisi, gripp tähendab nädalat voodis, herpes aga hoiab ära intiimse läheduse.

Nende oma keha kuulama õppimise juttude juures närib mind see, et kui sa seda teed ja tunned, et midagi ongi valesti - kuidas sa tead, et sa oma murega seda esile ei kutsunud? Tähendab - inimene ise ei arva kunagi, et tal muretsemisest halb hakkas, aga nii võib minna. See tähendab, et oma keha tuleb kuulama õppida tervena, jah? Siis mingit kartust pole ja kui tunned, et midagi on nihu, siis on alust end põhjalikumalt uurida. Sest näiteks mina lapsena sain küll miskilt terapeudilt pahandada, et: "Selle pärast sul palavik ongi, et sa ennast kraadid!" Ma ei teaks siiamaani, kuidas end sellise süüdistuse eest kaitsta. Või näiteks: "Sa minestad selle tõttu, et kardad minestada." Kuid kodust väljas pole just meeldiv minestada, nii et kui seda juhtub, siis on ju loomulik ka seda karta kui juba halb hakkab, kas pole? Mul hakkas praegu seda kirjutadeski süda pekslema :D

Tänaseks aitab ka!
:)