Kui inimene seisab surmaga silmitsi, on tema suurimaks sooviks sageli öelda enne surma oma lähedastele: "Ma armastan sind!" Aga selle ütlemiseks pole vaja oodata suremiseni. Ütle endale või kellelegi teisele vähemalt kord päevas: "Ma armastan sind." Tee nii kasvõi iga tund. Ära lihtsalt mõtle, vaid ütle valjusti. Kui sa väljendad armastust, muutub see elavaks, annab sooja, tänulikkust turvalisust, õdusust, tervendab. Kui sa ei saa öelda, siis kirjuta. Kirjuta neile, keda sa armastad, ja räägi oma tundest. Kirjuta iseendale armastavaid sõnu. Kirjuta armastuslaule ja -luuletusi. Täida oma pea armastavate sõnadega.
Puuduta armastusega. Lase armastusel enda sees särada, kui sirutad käe, et hoida, hellitada, lohutada. Kui imikuid ei puudutata, võivad nad surra, täiskasvanud, keda ei puudutata, võivad peast segi minna.* Puuduta kõike armastusega, teadvusta endale oma tegevust, suhtu kõigesse lugupidamisega. Kõnni armastades, tunneta liikudes oma keha ilu, tunneta seda armastust, mis on hingamises, luudes, lihastes, veres, närvides, elundites, liigestes ning isegi sõrmedes ja varvastes, sest nad on sulle toeks kogu su elu ja hoolitsevad sinu eest. Armasta oma keha - täna iga kehaosa tema teenete eest.
See on südame avamine. Kui laseme armastuse oma elu igasse prakku ja lõhesse, siis julgeme riskida ja hõlmata tundmatut.
* Ma ikka naljatan, et vanurid selle pärast uute poodide avamiskampaaniatel niimoodi tunglevad, et see on mõnikord ainus võimalus inimkeha puudutust tunda.
Aga tõsisemalt - nii hea on asju aeglasemalt teha ja mitte mõelda järgmiste ettevõtmist vajavate kohustuste kuhjale vaid hoopis sellele, kui hea on, et meie keha ja mõistus võimaldab meil tegelda parasjagu käsil olevaga.
Madal vererõhk viitab vastuseisule sukelduda ellu täielikult ja ilma hirmuta. Tegemist on sisemise nõrkuse ja tagasitõmbumissooviga; me ei suuda seista enda eest, ilma et pea ringi käiks või miski rõhuks. See viitab, et reageerime survele jõuetuse või lootusetusega, suutmatusega eluga vastakuti seista, alistuva hoiakuga. Kas tunned, et ei suuda sulle esitatud nõudmistega toime tulla? Kas tunned end ülekoormatuna? Mida on vaja, et saada ühendus oma sisemise jõu varudaga?
Madal vererõhk võib olla ka inimestel, kes mediteerivad palju, kuid siis on see tingitud meelerahu ja tüünuse sügavatest tasanditest, kui kogu sisemine pinge on kadunud.
No mul on madal vererõhk ja põhjused justkui klapivad, kuid kas vererõhk pole mitte üsna kaasasündinud ja muutumatu värk? Ma pole veel kuulnud, et muidu kõrge vererõhuga inimesel vererõhk madalale kukuks, kui nad tunnevad "et ei suuda neile esitatud nõudmistega toime tulla". Sa ei saa ju jääda "madalasse vererõhku" nagu jäädakse grippi. Ja üldse - enamik seletusi on tõesti nagu horoskoobid - igaüks leiab sealt midagi enda kohta kehtivat. Paljude terviseprobleemide põhjuseks öeldaksegi, et selle taga on hirm, et ei tulda oma kohustuste ja rollidega toime - ja kes seda ei tunneks? Või: põletushaav - kas said elult kõrvetada? Kes poleks saanud? Palju on ka liiga elementaarset juttu nagu - kellel lõigatakse emakas ära, tunneb end vähem naiselikuna.
Ja veel, mis mulle tõesti ei meeldinud: ka siin mainitakse, et "antidepressandid ei ravi üksnes depressiooni vaid tuimestavad kõik meie tunded, nii et meil on tunne, nagu oleksime poolsurnud või just nagu zombid."
Ma ei tea... võibolla see juhtub inimestega, kes sellesse usuvad. Minul on ilma tablettideta tunne, nagu ma oleks jalgpall jumal teab kust välja tuiskavate emotsioonide loopida. Ma ei saa ise üldse valida, mida tunda või arvata, mind lihtsalt paisatakse ja taotakse pööraste kohatute emotsioonide poolt. Ma ei tunne ennast üldse isiksusenagi. Alles tablettide peal on nii, et saan - mina ise saan - tunda rõõmu ja muret ning kontrollida, mida asja ma suust välja ajan :D
On selge, et kõik tabletid kõigile ei sobi ja mõnede ravimite puhul võib tõesti alguses tunda end uimase või hoopis ärevana, kuid see tõenäoliselt kaob 2-3 nädalaga. See on pikk aeg, aga kui teine võimalus on aastaid samasugusena edasi lasta, siis tasub proovida ja end selleks perioodiks kasvõi sinisele lehele võtta. Asi on lihtsalt selles, et oma närvilisuse ja unetusega ollakse tuttav - uimasus on võõras. Aga harilikult - kui ravim sobib - siis need kõrvalnähud peagi kaovad. Samas, kui aega on ja mure pole suur, siis võib ka 50 banaaniga päevas katsetada, kohvijoomine maha jätta jne... Sest räägitakse, et ka toitudes on aju positiivselt stimuleerivaid aineid. EI räägita sellest, et kogused, et need ained vajalikul määral organismi jõuaksid, on üüratud. Aga võib ka nii olla, et toit mõjub homöopaatilise ravimina - et mikroskoopiline kogus kehasse ja keha ise teab, et tuleb seda juurde meisterdada? Kes julgeb - palun väga, lootku selle peale! Kindlasti on banaan ohutum kui antidepressant. Muide, mina jätsin igapäevase jogurtitarbimise maha ja söön ise igal hommikul 3-5 banaani :). Ja just selle pärast, et pidi ajule hea olema. Kuid ütlen ausalt - mingisugust toitumise mõju oma vaimuseisule ma näinud pole mitte iialgi, antidepressantide toimimine minu puhul on fakt, millest kuidagi mööda vaadata ei saa. Jah, ravi antidepressantidega on võibolla liiga invasiivne, kuid - olen ka saanud mitu satsi nõelravi ja massaaži ja joonud isekorjatud piparmündiga teed jne :) - nende puhul võibolla aitaks usk nendesse. Tabletid aitavad nagunii, usku pole vaja, jääb ära ka enda süüdistamine, et miks ma küll kallisse nõelravisse nii vähe uskusin, et see mind üldse ei aidanudki jne :D... Olgu, ma möönan, et mul on kogemused vaid enda kehaga :D Ja minagi soovitan neil, kel pole viimast häda käes, proovida banaani, piparmündi, ingveri ja naistepunaga.
Tsitaadid olid siis pärit DEBBIE SHAPIRO raamatust "Sinu keha räägib sinuga. Mõtete ja tunnete mõju tervisele"
8 kommentaari:
Ma siin loen raamatut veregruppidest ja mis paha kõik võib juhtuda, kui sa oma veregrupile vastavalt ei toitu.
Mis veregrupp sul on?
Mul peaks olema A positiivus :)
Ma pole kunagi ühtegi 'kuulsat dieeti' järginud ega lähemalt ka uurinud, aga praegu hakkasin mõtlema, et võimalik, et meil on peres kõigil sama veregrupp! Siis tasuks seda dieeti küll lähemalt kaeda. Muidu on nii, et kehatüübid meil Mehega on kindlalt täitsa erinevad, seedimine samuti - täiesti erinev, ja igale ühele oma dieeti vaaritada ei viitsiks. Mul võiks täitsa banaani ja vee dieet olla :D - ma nii laisk praegu, sest tõin raamatukogust hunniku raamatuid ja VT'd pole, kes lugemise oma tuppasööstudega nii ära hakib, et peaaegu ei viitsigi lugeda.
Mina ka A: peaks olema taimetoitlane, liha asemel söödagu tofut ja ube. Piimatooteid ka ei soovitata :(
Köögiviljadest peaks vältima kartulit ja tomatit, puuviljadest apelsine, mangosid ja banaane. Aga ananassi, greipi, kirsse ja ploome võib süüa nii palju kui tahad :)
Meil on peres minul ja tütardel A, mehel ja pojal B. Erineva ainevahetusega oleme küll.
Ahahsoo, nüüd on siis ilmsüüta, pahaaimamatud banaanid ka kõlbmatud! :D
Banaane, õuna ja apelsine vähemalt jaksaks osta..
Mango on imehea, aga ananassi armastan ainult mahlana. Oh häda! :D
Äkki ma olen ikka B :D
Mul läheb ausalt öelda kogu aeg meelest ära, kas A või B. Ja tegelikult on see vestlus mulle meelde tuletanud, et ma pole arstilt küsinud VT veregruppi, aga seda peaks oma pereliikmete puhul ikka teadma.
Aga mis lihasse puutub, siis seda sööngi ainult, kui külakostiks pakutakse - ise sööngi liha asemel ube, neid külmutatud, mitte purgi omi. Tofut pole isegi maitsnud mitte.
Piimatooted, tjah, maitsevad mulle väga, ainult naturaalsest hapupiimast pole ma vaimustuses, kõik muu on vägagi isuäratav.
Pean ikka korralikult üle uurima arstide käest meie pere veregrupid ja kui on samad, siis võiks mõned kuud lausa proovida - muidu küll ei viitsi.
Ja kus see kehatunne siis nüüd oma nokka peidab, et ise ei pajata, et "paluks hernest ja võta kohe käsi kana kõri pealt ära!"??? :D
Adik Levin pajatas kuskil kunagi,et ravis veregrupidieediga endal diabeedi pealt ära! No tee või tina,aga ei usu!
Sel dieedil on, nagu igal asjal ja väljamõeldisel, juba palju vastuväiteid ja ümberlükkamisi.
Sööge seda,mis maitseb! Sest keha ju teab.Nii räägib ka haldjas Mari.
Skarabeus,
diabeeti on kahte tüüpi. Neist üks tuleb minu teada puhtalt stressist ja veresuhkru hüpetest vale totumise tõttu.
Mina enda puhul olen täiega tundnud, et kui olen stressis ja süüa ei taha ja siis on järsku tappev nälg ja ma ajan suure šokolaadi naha vahele, siis see on hirmus põnts kehale :D
Just need veresuhkru järsud hüpped on kehale nii rasked. Aga kahjuks läheb see mul vahepeal ikka meelest ära ja pealegi - olen seda tüüpi inimene, kes alati sööb paki või karbi tühjaks! :D
Tark ja armas metshaldjas Mari ei suuda uskuda, et inimesed ei oska teha vahet, mida nõuab nende meel ja mida keha. Muidu oleks kartulikrõpsufirmad ammu pankrotis, sest ükski keha ei nõua seda jama, inimesed aga ikka tahavad, ja ajuskännid näitavad, et kartulikrõpse süües löövad inimese aju naudingukeskused 'särama'!
Väga kurb, aga oma keha kuulmiseks peab olema rohkem vaikust, rahulikkust ja armastust, kui see enamiku jaoks mõeldav on.
On õnnelikke, kes oskavad oma kehaga kenasti suhelda ja suhtuvad sellesse armastuse ja lugupidamisega, nagu Mari. See on midagi, mille poole püüelda :)
Mnjah,ma tunnen diabeeti hästi.Kuu tagasi lahkus selle läbi minu endine härra X...
Aga küll ma müttan selle väänkaelaga oma peas ja meeles,kes ei taha iial vastata,kui ma küsimusi esitan.:D (a'la selgeltnägijad: "ütle,kus sa oled?" Ja "ta" ütleb!jne.)
Ohhoo! 0_0
Ma parem ei hakka uurimagi, mida Sina arvad teooriast, et ühes elus emotsionaalselt tihedalt seotud hinged kohtuvad (mingites muudes rollides) ka järgmistes eludes...
Postita kommentaar