Lugesin siin Rosa Liksomi romaani "Kupee nr 6".
Oli selline kõhe jutuke läbi terve Venemaa ja Siberi, Moskvast Ulaanbaatarisse sõitvast rongist, mille magamisvaguni 6. kupees loksusid palju päevi koos 45 aastane vana pätt ja joodik ja noor soomlasest üliõpilasneiu. Mees räägib oma rõvedaid jutte, tüdruk surub hirmu ja solvumispisarad kurku ja käib koridoris rahunemas, kuna vagunisaatja võttis raha küll vastu, aga teise kupeesse kohta ei andnud... Mees muudkui räägib ja joob, tüdruk vaikib, kuulab muusikat, joonistab. Reisi lõpuks on nad - mitte küll sõbrunenud, vist, aga ikkagi kuidagi kokku kuuluma hakanud. Need mehe jutud on sellised, et raamatust loed, et kui kurb ja ilus on see närune elu - aga tegelikult mina oleks ka pinges, kui selline kaaslane satuks paariks nädalaks mu ainsaks kaaslaseks.
VT lappab raamatut, mille olen just lõpetanud, krimpsutab nina roppuste peale ja küsib pooleldi etteheitvalt, pooleldi mõista püüdes: "Mille pärast sulle see raamat meeldib?"
"Noh," alustan mina, "mulle meeldib lugeda sellest, kuidas inimesed on teel, eemal kodust, lahus oma varast ja lähedastest, neil on kas raamat või joonistusblokk, ja nad on ikka nemad ise. Et - isegi kui neilt see raamat ja vihik ära võtta - nad pole sugugi vähem nemad ise."
Kaotan mõttejärje...
Alustan uuesti: "Vaata, kui sa ei tea, mis tulevik toob - ja kuidas sa saadki seda teada? - ja ka su minevik on selline... kahtlane, et... sa ei tea, kas sa saad sealt midagi kaasa võtta, et omale tulevikku ehitada püüda, ja kui saad, kas sa üldse tahad? Et - meil oleme tõesti vaid meie ise, ükskõik kus ja kellega me oleme..."
See ka pole päris see...
Loobun :D
Ei oska...
VT naerab mõnuga ja kiusab: "Väga hästi öeldud! Kas ise mõtlesid välja või õppisid mõnest raamatust pähe?"
:D
Aga jah, raamat meeldis, tõesti-tõesti! :p
Kuna sõit toimus kusagil 1980ndate teisel poolel, siis kuhjaga nõukanostalgiat ka! :)
Siit võiks teha ka sellise järelduse, et ka kõige hullemas sopas võib optimistlikult elada.
Aga ma ei teeks.
On neid, kes elavad ja on neid, kes ei jää ellu. Ka mees ise ütleb, et surm ei saa olla hullem kui elu. Tema valis elu - on selliseid rahmeldisi, kes ei taha vagusi olla! :)
Praegu meenub, et lugesin hiljuti Piret Bristoli "Maailm, mis on hea" kolme raamatut, ja sealne peategelane oli samasugune tüdruk - vahtis ja vaikis suurema osa ajast...
Vaikida mulle meeldib, aga nii, et teine on ikka ka tasa. Kui juba lämisemiseks läheb, siis ma küll vaikselt mujale vaadata ei saa. Ma kas räägiks ka või vähemalt ütleks, et tupsukene, mul tõesti pole tuju - kas sobib, et ma ei kuula ja pööran selja ja mängin omaette viiult?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar