Kusagil siin meie majas elab üks mees, kes aeg-ajalt kuidagi troostitult karjudes kellegagi õiendab.
Sõnad pole kunagi aru saadavad olnud, aga intonatsioon ja rütm on äärmiselt iseäralikud.
Tundub, et ta polegi kuigivõrd endast väljas, aga miskipärast on ta otsustanud mingi teema kallal närida ja närida ja närida. Ta karjub kuidagi rütmiliselt, umbes nagu: Mitu KORda ma PEAN sulle ÜTlema et VÄRvilist ja VALget PEsu KOKku ei PANda. (Sõnad on tal ilmselt teised :D). Vahepeal ta müdistab midagi teha, ja siis hakkab jälle raiuma: IIIuuu IIIuuu IIIuu IIIuuu. Tundub, et ta püüab rampväsinuna endas viha alles hoida, kuigi tundetuhin on ammu möödas.
Ma pole kunagi kuulnud, et keegi talle vastaks või nutaks - mis ei tähenda, et seda ei toimu.
Mulle on see tuttav asi.
Mu ema võttis ka mingi teema nõusid pestes käsile, ja siis hakkas harutama ja jõudma hoopis teiste asjadeni, mis teda ka minu juures närvi ajasid... Vahepeal oli ta vait ja kui ma mõtlesin, et tohin vist nüüd ära minna ja tasakesi end liigutama hakkasin, hakkas aga jälle peale. Suvalised teemad, vanad asjad, mille kallal teise hinge närida...
Ma ei tea siiamaani, mida ta sellest sai.
Võibolla lihtsalt võimutunde, et teine inimene istub nii hiirvaikselt, vaevalt julgeb hingata.
Võibolla see ikkagi aitas tal end rahustada, kuigi minu meelest ta ise hoidis ülal seda vimmakiskumist. Sageli tundus mulle mingil hetkel, et tal on viha üle läinud, aga vaikusemomendid olid ainult puhkamiseks ja uue teema (midagi, mida ma veel valesti teinud olen kunagi, ja kui halb iseloom mul on, ja kuidas minust ei saa mitte kunagi asja sest ma ei saa mitte millegagi mitte kunagi hakkama, ja kuidas ma ei saa mitte kunagi õnnelikuks, sest halbade inimeste majja õnn ei tule - selle viimase üle irvitasin ma mõttes tigedalt, kuna õnnetumat ja kurjemat inimest kui minu ema ma ei teadnud ja ma mõtlesin, et seda, et halbade inimeste juurde õnn ei tule räägib ta vähemalt omadest kogemustest) ette keeramiseks. Küllalt sageli oligi just nii, et kuni mina hiirvaikselt istusin, oli ka tema suu kinni, aga kohe, kui ma millimeeterhaaval end püsti ja ukse poole nihutama hakkasin, algas uus sõnavaling :D
Mõnikord ma mõtlen, et temagi sattus liiga paljudest stiimulitest segadusse ja tal ka juhe jooksis kokku samamoodi kui mul, et võibolla ta jätkas karjumist lihtsalt selleks, et meid paigal hoida ja me ühtegi uut liigutust ei teeks, millega võib jälle kaasneda kes-teab-mis, ja millega tema siis tegelema peab. Et see karjumine hoidis liig kiirelt keerlevat maailma paigal, võibolla...
Ei tea!
Mõned inimesed on oma vihast nagu sõltuvuses. Või on see mingi hormonaalne seisund, mida nad püüavad taastada ja säilitada? Igatahes tõesti: olen tundnud inimesi, kes kasutavad iga võimalust vihastumiseks ja hoiavad siis oma pahast tujust kinni nii kaua kui võimalik, nagu see oleks midagi eriti väärtuslikku ja tähelepanuväärset.
See naaberkodanik mul siin kusagil ka - laseb ühtlaste pausidega jõurat-jõurat-jõurat mitu tundi.
Ma käisin duši all ja poes - ja tema ikka jaurab siin... :D
Küll see maailm on ikka veider! :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar