Igavene teema

Jälle leidsin Daily Mailist intrigeeriva loo, lausa pisukese skandaali :)

Üks 60ndates aastates proua saatis oma tulevasele miniale kirja, kus laitis tema halbu kombeid, mida neiu olnud ilmutanud tal külas käies, ning teatas, et kui tüdruk soovib nende suurde perre vastu võetud saada, peab ta kiiremas korras otsima endale etiketi-õpetaja. Tulevane ämm oli ära märkinud järgmised apsakad: valivus söögilauas ja juurde küsimine, hommikul voodis vedelemine, kui majaomanikud on juba üleval, kohatu nalja tegemine (jah, ühe nalja), tähelepanu sagedane enda peale tõmbamine ja see, et pärast visiiti ei saatnud neiu talle käsitsi kirjutatud tänukaarti.

29 aastane tulevane pruut Heidi, kes on VIST personalijuhtimisega tegelevas firmas juhiabi (no mina ei tea, mis see PA tähendab - oletan, et personal assistant, mis - ma jälle oletan - on juhiabi; ka ei tea mis on recruitment company – kas see on see, millega tegelevad personalijuhid? – kui keegi teab, siis võib parandada!!!), oli sellest kirjast nii jahmunud, et saatis selle imestamiseks ja imetlemiseks edasi mõnedele oma sõpradele. Need leidsid selle kirja olevat piisavalt tähelepanuväärse, et seda omakorda oma sõpradele edastada ja peagi oli see kiri mitmel pool internetis üleval.

Asjaosalised juhtumit ei kommenteeri.



See lugu toob mulle taas meelele ja keelele küsimuse sõbralikkuse, viisakuse ja silmakirjalikkuse vahekorrast. Minu lemmikteema, ilmselt, irw :)

Näiteks mina olen piisavalt silmakirjalik (?), et viisakalt ja sõbralikult suhelda inimesega, kes mulle suuremat ei meeldi või mingit muljet ei avalda. Kuid ma ei suuda olla nii silmakirjalik, et iial minna külla inimesele, kes mulle öelnud, et ma ei meeldi talle või siis väga inetult minust teistele rääkinud. (Näiteks üks ’inimkaktus’, kes väidetavalt minuga väga suhelda soovib ja minu näo ees väga püüdlikult ’flirdib’, ütles meie ühisele tuttavale, et too peaks minust eemale hoidma, kuna ta kuulis sensitiivilt, et minuga suhtlemine tekitab vähki. Kuidas ma peaksin minema külla inimesele või kutsuma külla inimest, kes on öelnud, et minuga suhtlemine tekitab vähki? Kui ta seda usub, siis oleks väga inetu minna talle vähki tekitama, ja kui ta seda ei usu, siis ta üsna ilmselt vihkab mind. Nii või teisiti – temaga suhelda on liiga imelik, tundub liiga vale.)

Ma ei pea ennast ülimalt sallivaks inimeseks, kuid selliseid inimesi ma küll ei kohta, keda mõne sekundiga endast eemale sooviks peletada. Mõni väga purjus hull on ette tulnud elu jooksul ja need ilmselgelt ei tee väljagi sellest, et sa neid õuduse ja vastikusega vaatad, nii et sama hästi võid ka vaadata :D, see ilmselt ei haava neid. Ülejäänute puhul ma tunnen vaid seda, et mul pole nende seltsis mugav ja ma pean pingutama, et meil koosolemine sujuks. Tuleb tunnistada, et nooremana olin ma kriitilisem. Mäletan, et veel viis aastat tagasi tegin töö juures endale ’pätikohvi’ otse tassi, kuna oli vaid veekeetja ja kohvimasinat polnud. Panin kohvitassile alustaldriku peale ja jätsin kohvi tõmbama. Kui 10 minuti pärast kohvi võtma tulin nägin, et üks teine naine oli endale samamoodi kohvi teinud ja minu tassi pealt taldriku enda tassi peale võtnud. Jäin uksel seistes jõllitama ja nähvasin siis: „Mis loogikaga sa minu kohvi pealt taldriku endale võtsid?“ Tema vaatas imestunult ringi ja vabandas, et tegi seda hajameelsusest. Ja mina ei vastanud midagi, läksin, lõug püsti, oma kohvi võtma. Siiamaani on üsna kurb seda meenutada, kuna usun, et ta tõesti tegi seda hajameelsusest. Miks ma pidin nii tige olema? Ei tea! Aga mul on rõõm teile teatada, et enam ma nii loll pole :))) Teist inimest halvustatakse ikka ainult rumalusest, rumalast usust oma tähtsusesse, ei muust. Olen vahepeal vähem tähtsaks saanud :)

Nüüd, tulevane ämm otsustas mitte olla silmakirjalik ja oma vastumeelsusest tulevasele pruudile teada anda. See oleks justkui hea, aga mõjub ju ebaviisakalt, kas teile ei tundu? Siin tuleb minu meelest mängu ego liigne ülespuhutus. Mis eesmärk on kirjal, millega inimene, kellega kohtumised peaksid jätkuma, annab teisele teada, et too peab ennast muutma, enne kui on temaga suhtlemise vääriline. Üks võimalik eesmärk on lihtsalt haiget teha, aga ka sellel haiget tegemisel peab omakorda olema mingi eesmärk, mida mina ei taba siin loos. Teine kritiseerimise eesmärk on asju paremaks teha ja ilmselt proua ämm püüab näidata, et see ongi tema eesmärk. Kuid... ma ikka imestan, et on sellised ’Tähtsad Inimesed’, kes justkui siiralt usuvad, et neil on õigus teiselt inimeselt muutumist nõuda. Ja nad tõesti justkui ootavad, et teised inimesed püüavad neile meeldida ja neile vastuvõetavad olla. Uhh, ei tea... mind selline patroneerimine küll AINULT peletab.

Ma olen ka sellist ’ämma’ kohanud, kellele minu juures ei meeldinud see, et ma ei püüdnud talle meeldida :D... Paraku, minul selle poisiga mingeid plaane polnud ja ma tõesti polnud selle naise ees grammigi uje ega tundnud mingit huvi enda ’heast küljest’ näitamise vastu. Oli näha, et selle naise ettekujutus meie kohtumisest on, et mina olen uje ja tema ilmutab armulikult heatahtlikkust. Kuna mina uje polnud, polnud tal ka oma kaasavõetud heatahtlikkusega midagi peale hakata ;)

Kui mina oleks sellise kirja oma tulevaselt ämmalt saanud, siis oleksin jupp aega vastikuse-šokist judisenud ja siis samuti kirja edasi saatnud ( - peikale, oma isale, õele, vennale ja ühele sõbrannale, konkreetselt). Sest ma tahaks imekiiresti teada, kas ma olen hulluks läinud või mitte, kui mulle tundub, et ma sain sellise kirja (:D, jaa, ma tean!, see tundub tobe, aga on olnud kirju, mis on mind ka niimoodi vapustanud, et ma poole kirja pealt jooksen koos arvutiga Mehe juurde, et temaga koos lugeda, käsikäes, sest ma ei suuda uskuda, et on selline kiri mulle saadetud, mille peale ma hakkan oma mõistuses ja olnus kahtlema ning mulle tundub võimalik, et kirjas on mingid tavalised asjad aga mina olen hulluks läinud ja loen veidrusi).

Olles kirja ja esimesi emotsioone jaganud, hakkaks ma vastust kirjutama.

Pärast kahetunnist kirjutamist ja ohtrat kustutamist näeks see ilmselt välja umbes nii:

„Olin sügavalt vapustatud lugedes, millist meelehärmi minu külaskäigud Teile on põhjustanud. Kinnitan teile, et edasiseks muretsemiseks pole põhjust ja luban, et ma Teid enam kunagi küllatulekuga ei häri. Loodan, et ka Teie loobute omalt poolt otsimast kontakti, mis meile mõlemale sedavõrd piinarikkaks on kujunenud.

Siiralt, karikate emand“

Oh, jah, see oleks ka mõneti silmakirjalik kiri, kuna ütlemata jääb kõik see, millest ma siin ülalpool kirjutanud olen. Samas – mis huvi oleks ämmal seda teada? Ja mis põhjus oleks minul talle kõike seda öelda, mida ma tema käitumisest arvan? Usun, et sedalaadi vaidlustest tasub alati hoiduda. Me ei saa ju nõuda, et me meeldiksime teistele - samamoodi ei saa me endalt nõuda, et meile teised inimesed meeldiksid, arvan ma. Muidugi on kehvasti, kui sugulased läbi ei saa, kuid kui see nii on, siis on, ja ongi kõik! Teesklemine ajab hinge ussitama. Ma ei arva, et julm ausus on õigustatud, kuid eemale hoidmine kindlasti on. Kõige parem on aga neil inimestel, kel ei tule pähegi oodata, et teised inimesed nende kriteeriumitele vastaksid vaid annavad teistele endastmõistetava vabaduse – mis neil tegelikult niikuinii ON – olla nemad ise.