Mõelda, kui kurb on olla selline seltsi- ja lähedust otsiv inimene, kelle olemus on selline, et peletab teised temast eemale. Inim-kaktus ei hakkagi aru saama, miks siis keegi ei tule ja ei tee kalli. Enne peaks vaene kaktus de-formeeruma, uueks, teistsuguseks muutuma - alles siis on lootust, et keegi ka tuleb ja kallistab. Samas, kui inim-kaktus tunneb end enda nahas hästi ja ilusana, siis miks ta peaks muutuma? Ta ootab ikka seda, et teised muutuksid. Tema ei taju seda, kui ebamugav ja kahjustav on talle liiga lähedale tulemine teiste jaoks - ta näeb meelehärmiga ainult seda, et kõik käivad temast mööda.
Minul on ka 'oma' inimkaktus.
Tal oli kaks päeva tagasi sünnipäev ja piisavalt kogenud ja järeldusvõimelise inimesena jätsin ma ta kallistamata, kaarditamata, helistamata...
Olen seda varem ka teinud, kuid sel aastal polnud esimest korda isegi paha tunnet sees ega vaevanud ka tavaline tobe mure: mida 'teised' sellest arvavad...
On see hea või halb?
Üldiselt ma kipun spontaanselt inimeste ootustele vastama. Mulle alati tundub, et minu ebamugavustunne on väiksem mure, kui oleks teise inimese ebamugavustunne sellest, et ma tema ootustele ei vasta või ei käitu nii, et tal on lihtne ja mugav. Ma olen liigagi osav looma sundimatut õhkkonda..., kuid mitte seltskonnas vaid kellegagi kaksi olles, dialoogis.
Nii et ma arvan, et see on pigem hea... :) kes teab...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar