Ma mõtlen, et ma panen pigem ikka ainult need tekstid kirja, mis mingil moel muljet avaldasid. Muidu vaesed eesti sõnelejad guugeldavad ennast ja loevad: Äh? misasi see veel oli? kas need on luuletused? oi, see oli nii igav jutt, ei viitsinud üldse lugedagi lõpuni... Jne :)
***
*
Riho Laanemäe poolt poola keelest tõlgitud ZBIGNIEW HERBERTi luuletused härra Cogitost olid päris toredad, mõjusid kuidagi ulakalt ja samas nukralt. Eks ole loomulik olla ähmis ja segaduses, aga ikkagi innukalt ja peaaegu tähtsalt elu üle juurdelda nagu naljakas härra Cogito, kes kurdab, et unenäod muutuvad üha tühisemaks :)
Natu näiteid:
*
Kõik katsed nihutada eemale
niinimetatud kibedusekarikas
kaudu reflektsiooni
meeleheitliku aktsiooni kodutute kasside heaks
religiooni
sügava hinguse
on pettus
tuleb nõustuda
malbelt langetada pea
mitte murda käsi
kannatust pruukida malbelt
nagu proteesi
ilma võltshäbita
aga ka kohatu kõrkuseta
mitte vehkida köndiga
teiste pea kohal
mitte kloppida valge kepiga
täissöönute aknale
/.../
(Luuletusest "Härra Cogito mõtiskleb kannatuse üle")
*
/.../
taas kord
tõdeb ta hämmeldunult
et eksisteerib veel keegi peale tema
mõistetamatu
nagu kivi
kelle piirid
avanevad
vaid viivuks
hiljem heidab meri
kaljusele rannale
kellel on veri
võõrad unenäod
relvastatud oma nahka
Härra Cogito asetab
magava pea
ettevaatlikult eemale
et palgeile
ei jääks
sõrmejälgi
ja läheb
üksildasena
lubivalgesse sängi.
(Luuletusest "Härra Cogito võõrandumised")
*
Härra Cogito püüab
jõuda puhta mõtteni
enamasti enne magamajäämist
ent juba püüdluses endas
on eos lüüasaamine
saavutanud seisundi
kus mõte on nagu vesi
suur ja puhas vesi
ükskõikse kalda ääres
lööb vesi äkitselt virdama
ja laine toob kaasa
plekkpurke
puutükke
kellegi juuksekihara
/.../
kunagi
kunagi hiljem
kui ta maha jahtub
saavutab ta satori seisundi
ja on nagu soovitavad õpetajad
tühi ja
üllatav
(Luuletusest "Härra Cogito ja puhas mõte")
*
AARNE RUBENi "Ateistlik reekviem" oli veelgi lustakam, ja ilma nukruseta.
/.../
Vaglad lootsid kirstust hubast pelgupaika
siis tuli jumal oma veidra tahtega
et tema vana laibakontsu jälle välja aitab
et see saaks veel kord elada ja uneleda
Nõnda vana iidol raipeid ahnitseb ja riisub
uue usu väed on ühte huultepaari viidud
/.../
*
MARE TROPP "Minekud 1984. aasta sügises"
Ülimalt paljusõnaline jutuke sellest, kuidas ülikooli minnes oli kõik nii uus ja võõrastav, ja muidu üldse ka, aga kui kogemused on kogunenud ja stressitekitav kogemuste-eelne aeg läbi saab, algab vananemine.
Mõnikord mõjuvad sellised ühetoonilised ja üheplaanilised palad hällitavalt.
* /.../ ma otsisin seda ühikat võõras linnas, miskipärast ei osanud ma millelegi muule mõelda kui edasiminemisele, ainult temale, sest ma võõrastasin seda linna ja see võõrastus oli piisav, et mitte märgata midagi muud peale võõrastuse.
*
MART KIVASTIK "Semm"
Hoogne ja haarav lugu sellest, kuidas pisike poiss on armunud teismelisse tüdrukusse ja üritab end tema jaoks märgatavaks rääkida ja teha. Esimesed tatised armukadedusnutud on ikka liigutavad :)
*
Kujutava kunsti rubriigis oli seekord klaasikunsti näitus "Belvedere", kus oma töid esitasid kolm erinevat autorit. Näitust oli kirjeldatud kaunisti kui "harmoonia otsinguid geomeetria kaudu". Noo, harmoonia mulle meeldib... Klaas kui materjal meeldib ka täitsa väga, eriti tarbekunstis: klaasist vaasid, küünlajalad, vaagnad, liuad, lauad, uksed, oh, ma armastan läbipaistvust ja selle varjundeid. Nüüd vaatasin huviga neid kobakaid taieseid ja mõtlesin kogu aeg, et kui see oleks zhelatiinist, siis ma ei suudaks vastu panna ja hammustaks seda... Nagu kunagi väikese lapsena käisin mingis maaperes külas - ei mina tea, kes need seal olid ja elasid - ja hammustasin seal salaja ühel vanal kõval martsipanist jänesel saba tagant ära. Veel on mul meeles siniliiliad, mida seal oli tohutult palju, ja see, et peretütar (kelle toas oli ka too tolmune ja kõva martsipanijänes) näitas mulle, et ristpistetikandit ei pea tegema ainult lõngaga - on olemas ka selline asi nagu 'mulinee'.
*
KUULO KUTSARI "Presidendi elu viimane lehekülg"
Aasta on 1990, nii et jutt käib Pätsist. Kuidas ta 1940. aastal koduaresti pandi ja siis Venemaale, Ufaasse pagendati. Tollal kurtis ta jalavaevuste üle ja diabeetikule sobiva dieedi
puudumise üle. Kui Stalin suri, saadeti kõik varem asumisele saadetud invaliidid ja vangid kodukohta tagasi. Siiski ei saadetud Pätsi koju vaid Jämejala psühhoneuroloogiahaiglasse, diagnoosiks "raukusnõdrameelsus". Saabumisel olnud Päts väga kõhn ja kurnatud, muidugi ei tohtinud keegi rääkida, et tema seal on. Jutud pääsesid muidugi liikuma ja inimesed tulid teda külastama, pakke tooma. Niisiis viidi ta 1955. aastal sarnasesse haiglasse Buraševos, kus ta viibis umbes 1 aasta ja 1 kuu - kuni surmani. Mälu oli tal nõrgenenud ja esines pahurushoogusid, kuid muidugi ei midagi sellist, mille tõttu ta eluga hakkama poleks saanud. Ta oli tavaline vananev inimene.
Huvitavat psühholoogia vallast:
* /.../ tal esinesid mälulüngad, mille täitmiseks tema teadvus reprodutseeris hoopis teisel ajal ja kohas asetleidnud sündmused. Sellised mälupetted on tuntud kui konfabulatsioonid. /.../ võib oletada, et tegemist oli afektiivse iseloomuga mälulünkadega. Nimelt puudutavad mälulüngad just seda aega, mil temast püüti teha vaimuhaiget ning sattumine afektiseisundisse oli üsna tõenäoline. Tugeva afekti seisundis on inimese tähelepanu äärmiselt kitsas, ta tajub vaid neid tegureid, mis on seotud afektogeense olukorraga, kõrvalised ärritajad tema teadvusesse ei jõua ning jäävad seetõttu tajumata. Seega afekt pärsib mälujälgede talletamist ning sellest tulenevalt jääb teatud sündmustik mälupildist välja - tekib mälulünk.
*
TOOMAS PÜVI "Ühe tähtsusetu sündmuse kroonika"
Jutt käib NLiidu ja Soome vahel 1939-40 aastatel aset leidnud Talvesõjast. Pealkiri on irooniline - on öeldud, et selle sõjaga ei võitnud kumbki pool midagi, kui tegelikult võitis Soome sellega ju iseseisvuse. Eesti poliitikud aga leidsid Soome rahva kannatusi nähes põhjuse näpuga viibutamiseks - näete, mis võib juhtuda, kui te liiga suure vennaga kaklema hakkate, sest palju soomlasi sai surma, sealjuures palju tsiviilkodanikke, kuna pommitati ka strateegiliselt ebaolulisi asulaid, lihtsalt viha pärast.
* Suutmata murda soomlaste vastupanu ausas võitluses alustas N. Liit juba sõja esimestel päevadel barbaarseid massilisi pommirünnakuid Soome linnadele ja asustatud punktidele, millest enamikul ei olnud mitte mingisugust sõjalist tähtsust. Saanud kohe tunda Soome õhukaitse tugevust (alla tulistati peaaegu iga neljas Soome põhjamaiselt kargesse taevasse ilmunud punatäheline lennuk), keskendus punalennuvägi halvasti kaitstud väiksemate rannikulinnade ja kaitsetute Sise-Soome linnade purustamisele, rikkudes sellega igasugust sõjapidamise eetikat ja olemasolevaid rahvusvahelisi kokkuleppeid. Üsna tavaline oli, et nõukogude lendurid tulistasid tsiviilelanikke kuulipildujatest. Oli päevi, mil Soome kohal loetleti üle poole tuhande surmatoova lastiga Nõukogude lennuki. Kogu maailma ajakirjanduses, sh ka Eesti päevalehtedes avaldati kümnete kaupa fotosid purustatud ja põlevatest Soome linnadest. Seda küünilisemad tunduvad TASSi samaaegsed avaldused, kus mõnitatakse sadade süütult hukkunud laste ja naiste mälestust ning teatati, et jutud tsiviilelanikkonna ja linnade pommitamisest on vaid lääneriikide käsilaste väljamõeldis. Samas väideti ka, et N. Liidul olevat Soomega kõige paremad ja sõbralikumad suhted, sest N. Liidu rahuarmastav rahvas ei ole kellelegi sõda kuulutanud.
See on üsna emotsionaalne tekst - ja see on põhjus, miks minusugune ajaloohuvitu tuhkam selle loo huviga läbi luges. Näiteks:
* Väärib meenutamist, et N. Liidu poolt teostatud Soome rannikublokaadi esimeste ohvrite seas oli süütu ja kaitsetu Eesti aurik "Kassari", mis uputati erakordse julmusega /.../.
Inetu lugu küll, aga naljakas on see emotsionaalsus siin... :)
*
MICHEL FOUCAULT "Seksuaalsus ja üksindus"
Huvitav oli, et monogaamsuse ja seksuaalse enesepiiramise kasuks rääkisid juba vanad Rooma ja hellenistlikud tekstid - me oleme seda mõttemalli ju kristluse poolt sissetooduks pidanud. Inimestele on juba iidamast-aadamast eeskujuks toodud elevante, kes on monogaamsed ja paarituvad vaid iga kolme aasta tagant, pärast mida läheb (isa?)elevant end pesema, enne kui taas oma kaaslaste ette ilmub.
Veel oli huvitav arvamus, et kui Aadam oli paradiisis, siis suutis ta oma seksuaaltegevust kontrollida. Kuid pärast 'pattulangemist' ei suutnud ta oma erektsiooni kontrollida ja varjas oma suguorganeid hoopis häbi tõttu kontrolli kaotamise pärast oma keha üle.
* Erektsioon on Jumala vastu tõusnud inimese võrdkuju.
*
ANDRES LEPIK "Teisitimõtleja päevikust II"
Mees on siis psühhiaatrilises vanglas.
* Auni-silmne 'doktor' püüdis mulle tõestada, et kirjanduse lugemine, grafomaania harrastamine ja lauatennise mängimine värskes õhus viib mind vaimse ja füüsilise mandumiseni. Süstlakuuriga ähvardades nõudis ta, et ma rohkem oma tervisele mõtleksin ja kohe homsest päevast läheksin riidetolmusesse töökotta õmblusmasina taha küürutama. Vahetuses tuleks kuus-seitse tundi jutti tööd rabada, mille eest saaks koguni palkagi, tervelt kolm rubla kuus. Mina kui meditsiiniliselt harimatu niisuguse ravi tõhusust ei tunnistanud ja võib arvata, et kehtima pannakse trahviravi.
Njaa... Õudne olukord, kus sa räägid inimesega, kes ajab hullu juttu ja samas kinnitab, et sa ise oled hull. Ütlen jälle, et see on üks õudsemaid asju, mis ma ette võin kujutada ja karta osata. Mina hakkangi uskuma, et olen hull. Alles hiljem imestan hoopis selle üle, et kuidas ma võisin nii loll olla ja hullu (2. välde) hullu (3. välde) juttu uskuma jääda. Piisab sellest, et inimene, kes on mulle ilmselgelt valetanud, ütleb mulle täiesti siiralt ja avalalt otsa vaadates: "Ma ei valetaks sulle kunagi!" ja ongi minul ajukesel sussid püsti. Zups ja valmis! Viimati/hiljuti juhtus see Vanaema ja Väikese Tüdruku vahel ja mul hakkab siiamaani sees päriselt keerama, kui ma sellele mõtlen.
***
Muu kas ei huvitanud piisavalt, et lugeda, või ei tekkinud mul selle kohta/sellest lähtuvalt mingeid mõtteid ega arvamusi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar