KNUT HAMSUN "Nälg"

Vist minu lemmikraamat Hamsunilt!

Mu Mees ütleb, et see olevat 'autobiograafiliste sugemetega' lugu - päris jube lugu siis ju!
Nagu Charles Bukowski, kirjutab ka Hamsun mehest, kes üritab end kirjutamisega ära elatada. Kui Bukowski istus odavas üüritoas ja toitus ühest šokolaaditahvlist ja ühest pudelist viskist päevas, siis Hamsuni peategelasel pole niigi palju hinge taga, rääkimata sellest, et Bukowskil oli suures laias Ameerikas võimalik valida osariik, kus surnukskülmumise tõenäosus oli oluliselt väiksem kui vaesel Nälgijal Norras.

Nälgija esimene üürituba on nii vilets, et ta parem veedab päeva õues - lõputult külmetades ja nälgides. Nii uhke on ta siiski, et püüab tuttavatele jätta muljet, nagu läheks tal täitsa hästi - selle asemel, et paluda, kuule, ole hea, osta mulle üks leib. Kõige enam haavab teda see, et keegi teda armetuks ja viletsaks peab. Siis hakkab ta kohe tähtsat meest mängima, mis tal sõnaosava inimesena mõnikord ka õnnestub. See näitlemine kestab ka veel siis, kui ta magab mingi hobusetalli peal, kuhu lumi sisse sajab, ja kui ta jääb üürimaja perenaise ühetoalise korteri nurka tõredalt antud võileibu sööma, kuna üüritoast tõsteti ta kolm nädalat maksmata üüri tõttu välja.

Sageli on ta mitu päeva söömata, teinekord närb ta nälja peletamiseks höövlilaaste või mälub pargis istudes hajameelselt oma eest rebitud kuuetaskut. Nälja ja külma tõttu on ta pidevalt deliiriumilaadses seisundis, kus ta ei märka enda ümber midagi; kui ta sellisest seisundist väljub näeb ta aga kõike teravdatult - sellist tajude teravnemist ja tähelepanu kontsentreerimist on kirjeldanud ka paastujad, see tundub väga ahvatlev ja tahaks ise ka proovida, kuid ma ei julge juba ainult selle tõttu, et paljudel paneb paast pea valutama, ja muidugi kaal on mul piisavalt madal niigi, äkki kukuvad veel juuksed peast ära või midagi, kui ma ei söö... :)

Selles segaduses käitub Nälgija täiesti hullumeelselt - ta räägib iseendaga, nutab ja peksab seinu, teeb täiesti seosetut juttu rahulike ja ontlike kodanikega, nii et need teda kartma hakkavad ja üldse käitub pidevalt nagu mingi narkomaan.

Näiteks näeb ta tänaval kaht naist, käib neil kannul ja hakkab heast peast jaurama: "Preili, te kaotate oma raamatu ära!" Naine teab, et pole tal miskit raamatut kuskil, aga igaks juhuks ikka vaatab järele - jah, pole tema küljes tilpnemas mingit raamatut. Aga mees muudkui käib kannul või kõrval, köhatab, ajab end puhevile ja korrutab: "Preili, te kaotate oma raamatu ära!" Miks ta selliseid asju teeb, ei tea ta isegi.

Tollal ei teatud veel vist midagi sissesöödud kalorite ja kulutatud energia suhtest - Nälgija hulgub hommikust ööni külmas õues ringi, selle asemel, et vaikselt teki all püsida ja oma viimaseid rasvarakke 'homseks' hoida. Kuid eks ta vist lootis, et kohtab väljas oma Lahket Fortuunat või vähemalt kirjutamiseks vajalikku Inspiratsiooni...

* Ma lugesin jälle oma raha; pool sulenuga, võtmekimp, aga mitte ühtegi ööri. Korraga ajasin käe tasku ja tõmbasin sealt jälle paberid välja. See oli mehaaniline liigutus, ebateadlik närvitõmme. Otsisin välja valge täiskirjutamata lehe ja - jumal teab, kust ma sellise idee sain - tegin tuutu, keerasin pealt hoolikalt kinni, et näeks välja nagu oleks ta täis, ja viskasin kaugele sillutisele; tuul viis ta veel natuke kaugemale, siis jäi ta paigale.
Nüüd oli nälg mind pigistama hakanud. Ma silmitsesin seda valget tuutut, mis oli kui pungil täis läikivaid hõberahasid, ja õhutasin ennast uskuma, et seal tõepoolest midagi sees on. Mul oli päris hea meel ja ma ahvatlesin ennast summat ära arvama - kui ma õigesti ära arvan, saan ta endale! Kujutasin ette väikesi nägusaid kümneöörilisi, mis on põhjas, ja tüsedaid rihveldatud ühekroonilisi seal peal - kogu tuutu oli raha täis! Ma vahtisin seda pärani silmi ja sundisin end teda ära näppama minema.

* Mu õlad olid alla, väljapoole täiesti viltu vajunud, ja mul oli harjumuseks saanud ettepoole kaldus käia, et oma rinda vähegi säästa. Paar päeva tagasi, lõunaajal, olin ma oma toas oma keha uurinud, ja olin kogu aeg tema pärast vahetpidamata nutnud. Palju nädalaid ei olnud ma särki vahetanud, see oli kuivanud higist kõvaks läinud ja mu naba ära hõõrunud; haavast tuli natuke verist vett, aga ta ei valutanud, kuigi meele tegi nii kurvaks, et keset kõhtu säärane haav on. Ma ei osanud temaga midagi peale hakata ja iseenesest ta kinni kasvada ei tahtnud; ma pesin ta puhtaks, kuivatasin hoolikalt ära ja tõmbasin sama särgi jälle selga. Polnud midagi parata...

Vaimustav ja kibe lugu!