CONNY LARSSON "Klouni maski taga"

Ma arvasin, et see on puhtalt ’Sai Baba paljastamise raamat’, ning et Sai Baba on see kloun. Tegelikult on see pigem autobiograafia või kujunemise lugu, kus näitlejaks õppinud Larsson, kellest praeguseks on saanud mõtlusõpetaja, räägib oma lapsepõlvest ja kultuurilistest ja sotsiaalsetest mõjutajatest, ning kloun on pigem autor ise, kes pisaraid ja valu klouni maskiga varjas.

Larssoni lapsepõlv oli üsna heidutav: alkohoolikust isa klobis ema tema ja ta lastehalvatuse tõttu ratastooli jäänud venna ees, mispeale Conny endasse sulgus ja rääkimise asemel kokutas. Tema algastme õpetaja oli kibestunud tädi, kes teda puhtast õelusest peetis.
* Koolis ootas mind 61-aastane algastme õpetaja Elsa, just saabunud misjonitöölt Etioopias. Kodumaale oli ta naasnud tervislikel põhjustel. /.../ Elsa oli vallaline õnnetu hing, seda lausa kiirgas temast välja.
Tjah, pole alati nii, et misjonitööle lähevad head inimesed, ega ka nii, et misjonitöö teeb/muudab inimese heaks.

Conny kokutamine ja söömishäired olid põhjustatud ka sellest, et isa sõber ahistas teda kuus aastat seksuaalselt, suhu.

* Laste headust olen elus harva tunda saanud, pigem vastupidi. Täiskasvanuna olen mõistnud, et laste poolt nii tihti välja näidatud alatus ja piinu nautiv julmus on neile kodust külge jäänud. Lapsed lihtsalt peavad erinevaid käitumismalle üksteise peal katsetama, veendumaks, mis on nende jaoks õige, mis vale. Samal ajal pole lastel suuremat aimu, milliseid sisemisi kannatusi nad üksteisele põhjustavad.
Heh, siis olen ma ju väga 'osav' ema – minu laps on päris inglike. Ma ei tea, et ta üldse kunagi kedagi narrinud või löönud oleks. Samas isegi toredaimad tüdrukud tema klassis narrivad paksu poissi (kes on Väikese Tüdruku hea sõber), löövad, ja nimetavad üksteist idiootideks ja lollakateks. See on väga imelik ja tekitab minus kooli suhtes umbusku. Ma mõtlen nii, et võibolla see ongi täiesti normaalne, et lapsed üksteist narrivad ja kiusavad. Väike Tüdruk ütleb, et isegi lõbus ja vallatu H-H (tüdruk) lööb teda mõnikord, mööda minnes. Ilma, et nad ’vaenlased’ oleksid, ilma et H-H mingi kurjam oleks – lapsed lihtsalt suhtlevad nii. Ma mõtlen, kas meie pere on ebanormaalne oma kurjuse ja vägivalla ilmingute sallimatuses? Kas Väike Tüdruk peaks nägema, ’kuidas elu tegelikult KÄIB’? Või on ebanormaalne pigem see pidev ärplemine ja teiste maha tegemine, et ise tugevam paista?

Muide, mina polnud üldsegi heasüdamlik laps. Olin täiesti salakaval, kahjurõõmus, võistlev, ahne. Midagi õnneks siiski muutus, ning praegu olen ma oma suhtumisega inimestesse üsna rahul – ma ei tunne neid tundmusi enam, üldse. Kuidagimoodi olen ma aru saanud, et vastiku käitumisega (minu jaoks, minu elus, nüüd veel põhiliselt teiste inimeste pealetükkivus) üritatakse end kaitsta, endale oma väärtust tõestada jne jne... Mul ei saa tekkida soovi kellelegi selle eest kätta maksta või neile kannatusi juurde soovida. Lihtsalt, ma tahaks, et nad oleksid minust kaugemal. Samas ma usun, et olen ’ära teeninud’ kogu selle jama, mis ma kaela saan. Paistab, et minu jaoks on lahenduseks lihtsalt eemale hoidmine. Lausa imelik mõelda, et umbes neli aastat tagasi tehtud tobedas interneti-testis tuli minu tarot’-kaardiks „eremiit“. Sel ajal polnud ma veel sugugi nii eraklik – nüüd ma lausa püüdlen sinnapoole selles mõttes, et kui ma varem sundisin ennast kirju kirjutama ja külla minema, siis nüüd ma vastupidi sunnin ennast mitte järele andma survele kirjutada ja suhelda ainult selle pärast, et ’normaalne’ olla. Sunnin ennast loomulikku varjumis-instinkti järgima ja mitte tegema social call’e, kuigi see ilmselt solvab sõpru-sugulasi. Tegelikult kulub ju ka neile endile ära vihje võimalusele, et tehes seda, mis neid ennast huvitab, on nad õnnelikumad kui tehes igasuguseid asju, mida ’normaalsed inimesed’ teevad.

Aga tagasi laste õpitud julmuse juurde tulles – kui mina olen olnud hea ema, siis on maailm tõesti hukas ja inimkonnal pole mingit lootust.
On siiski võimalik, et Väikese Tüdruku headus ja kaastundlikkus ei ole pärit 'meie kodust' vaid otse ’kosmosest’.
Nii tahaks, et see säiliks võimalikult kaua.

Samas pole ma Väikesele Tüdrukule osanud õpetada muid olulisi omadusi: soovi Midagi Teha, ja eelkõige – soovi elada.

13-aastane Conny saab endale toreda mentori – endast 17 aastat vanema näitlejanna Ineze.
* Inezel oli hämmastav märkamisvõime, mida esineb ainult sügavalt oma tundeid läbi elavate inimeste puhul.
Huvitav, kas see on tõsi?

Hiljuti lugesin blogist OKLAHOMA järgmist katkendit:

Psühhiaater V. Tšiž ükskõiksusest ja hoolimatusest:

"Psühhiaatria-alase tegevuse alguses panin ma väga imeks, et vaimuhaiged on oma naabrite kannatuste suhtes täiesti ükskõiksed. Kliinikutes ja haiglates nägin ma sageli, et raskesti haiged, kes põdesid näiteks tiisikust või vähki, suhtusid osavõtlikult oma naabrite kannatustesse (…).
Vaimuhaiglates midagi niisugust ei ole; maniakid tantsivad ja laulavad surija kõrval, melanhoolikud on oma kurbusest niivõrd haaratud, et nad ei märka naabri kannatusi, paranoikud ei pööra oma saatusekaaslaste kannatustele mingit tähelepanu. Haige surm ei huvita üldse kedagi. (…) Varem ma imestasin, missuguse südametusega suhtuvad neurasteenikud ümbritsevatesse inimestesse, kuidas nad ei pööra tähelepanu oma lähedaste soovidele."

Mina olen seda samuti märganud – nii enda kui ka teiste puhul. Ja ma pidasin selle põhjuseks lihtsalt õnnetu olemist – mõtlesin, et õnnetu inimene on oma õnnetuolemisega nii ametis, et ta teiste õnnetust ei märka või peab seda loomulikuks või isegi püüab teisi õnnetuks teha, nende lustlikkust ja optimismi alla suruda, et tema ’sisekliima’ vastaks ’väliskliimale’. Kuid ehk on asi tõesti pigem vaimselt haige olemises, mitte lihtsalt pessimismis või masenduses.

Veel Inezest:
* Need olid imelised põhjatud silmad, millesse täielikult ära uppusin, need olid täis soojust, õrnust ja uudishimu. Minu jaoks õhkus temast seletamatut salajõudu. Hiljem kogesin, et tema tunnusmärgiks oli tarkus. Kogu tema olemus sai minu jaoks headuse ja tarkuse võrdkujuks.

* Olin tema kolmetoalises korteris Ringvägen 2, viiendal korrusel. Seal oli külm vesi, solgipang kööginurgas, sooja andis elutoas petrooleumiga köetav kamin, kummaski magamistoas oli kahhelahi, esiku-ubriku WC-s võis ülalt alla rippuva marmorkäepidemega vett peale tõmmata.
Kõige selle keskel imetlesin kunsti ülevat ilu. Seinad olid täis raamatuid ja pilte. Keset tuba seisis nelja õllekasti peale toetuvast suurest vineertahvlist moodustuv lai magamisase, kuhu peale oli pandud vahtkummimadrats, mida kattis idamaises mustris kootud voodikate. Kõigesse oli viirukilõhn sisse imbunud.
Minu jaoks oli see kui tuhande ja ühe öö muinasjutus. Kuidagi ei tahtnud ma sellest taevasest elupaigast lahkuda.

Inezega sõbrustas Conny mitu ilusat aastat. Siis tuli esimene armastus – noormehe vastu. Teatrikool, uued armastused – nii meessoost kui ka naissoost. Kanepikatsetused, biitlite guru Maharishi teenimine, sinna vahele teatritööd ja filmid, Maharishis pettumine (raha-ahnus!), eneseleidmiskatsed üksi, investeeringud, lõpuks enesetapusoov. Kui Conny ennast hoovustesse heitma valmistus, viipas üks mees ta enda juurde ja saatis avataar Sai Babat otsima, kes pidi olema elav jumal. Conny läks, täis usku, mida ei kõigutanud ka Sai Baba huvi tema suguliikme vastu (kundalini energiate avamine :D). Kui aga selgus, et Baba iga päev end väikeste poistega rõõmustab, tekkis Connyl asja suhtes tõrge. Ta leidis mõttekaaslasi, kellega nad Babat paljastama asusid.

Pean tunnistama, et mina oma naiivsuses olen uskunud babaliku materialiseerimise võimalikkusesse: olen lugenud, kuidas ta püha tuhka ja ehteid-kingitusi materialiseerib, kahtlustanud küll mustkunsti, kuid pidanud seda siiski võimalikuks. Larsson aga on näinud, kuidas Baba oma istme peidikust asju napsab ja taskurätiku alla peidab, et neid siis mõne hetke pärast ’materialiseerida’. Kui Larsson ja co asjad hiljem kullasseppade kätte viisid, siis need kinnitasid, et tegemist on vuhvlitega – kalliskivide asemel on tsirkoonid ja kulda pole. Kui sa juba materialiseerid, siis võid sama hästi ehtsat kraami luua.

Samamoodi osutusid vaid näiliselt väärtuslikuks ja sidusaks Baba õpetused.

Conny teab:
* Kui ma tervituseks ta /ühe telereporteri/ käe haarasin, tundsin tõelist südamlikkust. Mul oli kombeks käe abil katsuda, mis inimene minu ees seisab. Käsi näitas ära, kas inimese sõnad olid tema tegelike kavatsustega kooskõlas. Seepärast usaldasin eelkõige kättpidi tervitamise muljet.
Jah, ma ka katsun käega järele, kui huvitab :)
„Peopesaga tunned inimest kõige selgemini,“ ütles kord ka mu ammune tuttav, kes paraku minu peopesale ei meeldinud – jättis külmaks...
Aga jah, midagi selles kättpidi-tervitamise kombes on, mis olulist infot annab.

Hinduistlikud usutalitused:
* Jutustati, et kui inimene kümbleb õigel ajahetkel kolme jõe – Gangese, Jamuna ja Sarasvati – ühinemiskohas siis pole tal tarvis enam maailma taassündida.
/.../
Paatidest eemaldumine oli kiire voolu tõttu ohtlik. Nägime mitmeid kordi, kuidas kiire vetevool inimesi endaga kaasa kiskus, ent keegi ei hoolinud sellest. Vastupidi, Indias arvati, et õnnelikumat elu lõppu, kui saada tol aulikul hetkel veevoolust äraviidud kolme püha jõe ühinemiskohas, ei saagi ühe inimese elus olla. Mõtlesin, et küllap mitmedki lõpetasid täie teadmisega oma elu sel viisil, tagamaks endale igavese kosmilise elujärje.
Huvitav maa - enesetapud on taunitud, kuid kui keegi ennast püha jõe rüppe annab või surnuks 'askeeditseb', on sellega kõik korras. Ehk sellepärast, et sa vähemalt uppudes või surnuks nälgides kannatad, nagu inimene peabki :D, mitte ei võta unerohukest, et siis muretult tuttu jääda. Põhimõtteliselt saaksid jumalad saata sulle enne surma veel paar krokodilli kallale, või siis miskid metsikud pühvlid sinust üle jooksma, kui nad tahavad...

Nii et selline raamatuke, kus inimene soovib ennast kellelegi/millelegi pühendada, et seeläbi suuremaks saada, aga peab pettuma ja on siis kole mossis ja õnnetu.

Tõlkijaid oli tervelt kolm, kuid toimetajaid mitte ühtegi ja see annab tunda. Noh, õnneks polnudki tegemist ilukirjandusega.