Kosimise põhireegel: muuta end seitsmekordseks; keerata end seitse korda ümber selle, keda ihaldatakse.
See oli 'filosoofiline fragment' Walter Benjamini raamatust "Ühesuunaline tänav".
Kui sõna-sõnalt tema seda mõtleb, ma ei tea, aga mulle tõi see kaugest minevikust meelde ühe tegelase, kes päriselt alles kuramaaži ajal end ümber minu keerata üritas, kui ma leti ees oma kohvi või kokteili või mida iganes ootasin. Kuid - see ei tulnud tal loomulikult, vaid oli planeeritud, ette võetud. Nii kukkus see välja kohmakalt ja sobimatult ja ma arvasin alguses, et ta püüab mind põlveõnnaldesse müksates kukkuma panna :D Pidin temalt küsima, mida ta oma arust asjatab?
Nagu nii paljude tema füüsiliste kiindumusavalduste puhul hiljem, leidsin ka siis, et see on nunnu, kuid 'ei tule välja' ja on seega vale. Elus, käega katsutav vale. On justkui küll, ja seega tegelikkus, aga vale.
Kuid ka ilmne sobivus võib tekitada küsimusi. Näiteks Mees sobis minuga silmapilk - alati leidsime silmapilkselt ühise sammu ja sobiva käe- või peade hoidmise viisi/nurga, sobiva läheduse-kauguse... Ja mida ma sellest järeldasin? Eks ikka seda, et ta teeb kõigiga kogu aeg nii :-)
Kusjuures 'hoor' oli hoopis see 'kobelev' mees.
Ju ta kartis mind nii, et kaotas enesekindluse ja hakkas mingit elukunstilist liini ajama..., tavaline asi.
:D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar