"Õues on vist väga soe," räägin mina Mehele. "Ma magasin terve öö ilma teise tekita, kuigi rõduaken oli lahti ja uks irvakil, ning täna hommikul pole ma veel elektriradiaatorit sisse lülitanudki, kuigi rõdu on ikka lahti."
"Äkki on kütma hakatud?" mõtiskleb Mees.
"No ei," tõrjun mina, "esimesel oktoobril ju hakatakse alles. Ja all pole kirja olnud, ja radiaatorid pole kolisenud..."
"Mnjah..." ütleb Mees ja katsub igaks juhuks radiaatorit. "Aga kuule... - soe on!"
Mina jooksen kilgates kogu maja läbi ja katsun radikaid - kõik on soojad!
Ilma 'hoiatava' kirjata ja veesolinata!
Mõelda vaid: ka teised ei jaksanud kauem oodata, ka teised on juba 'liiga pikalt' külmetanud!!!
Ma olen nii rõõmus - ma olen 'niiiiii kaua' külmast poolsurnud olnud, hambad kokku jäätunud, vaikne ja kartlik.
Aga tuleb välja, et teised ka ei kannata seda rohkem välja, ma pole täiesti üksi oma külmaõuduses, ma polegi totaalne kärnas kärsaga viripill...
Soojust!, kõigile!, kirssadega :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar