Eile olin nii agar ja tubli, aga täna on silmad nii sügaval augus, et isegi kõige paksem möks, mis mul on, ei kata seda ära. Peavalust ja palavikust rääkimata.
Mmm, it's nice to be me, haha.
Tasakaalust jääb puudu, aga mida aasta edasi, seda enam mulle tundub, et ma nagu ei tohikski midagi teha, kui ma end 'liialt' väsitada ei taha. Ainult vaikust ja rahu paluks mulle. Ilmselt ma pean end juba surnuks :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar