Jõul on teleka / arvuti ees molutamiseks, eks!? :-)

Vaatasin eile luuletaja Dylan Thomase elust rääkivat filmi "The Edge of Love". Dylanit mängis mulle täitsa tundmatu näitleja Matthew Rhys ja väga hästi mängis. Dylani abikaasat Caitlinit mängis suurepärane Sienna Miller. Armukest Verat Keira Knightly, kes teeb oma alalõualuuga nii imelikke liigutusi, et ma peaaegu ei julge teda vaadata, väga häirib kohe, igas filmis! Vera abikaasat aga mängib jällegi väga hea iiri näitleja Cillian Murphy.

Mulle meeldivad filmid, kus elust suurema inimese abikaasa ja armuke pärast esimest võõristust sõpradeks saavad :D. Vera ja Caitlin said nii headeks sõpradeks, et räägiti, et neil endil olevat intiimsuhe. Sest kuidas muidu saaksid nad üht meest jagades nii head sõbrannad olla ja omavahel ka lustida ja lõkerdada.

Eks elu ja tunded mässivad su endasse ja kui eemalt vaadates pole su seis kadestusväärne, siis tunnetekeerises sees olles oled võibolla ikka teinud parimad võimalikud valikud.

Minu meelest oli väga liigutav film, rollid olid veenvad ja kedagi ei tehtud paharetiks, kõik tegelased olid usutavad ja kõigile võis kaasa tunda nende valu vältivas lustimises.

Väga hea film, soovitan! :)

Dylan oma kahe naisega...

* * *

See meenutas mulle teist autobiograafilist filmi, mida 2-3 kuud tagasi vaatasin - "Kill Your Darlings". See rääkis biitnikest Jack Kerouacist, Allen Ginsbergist (keda mängib Harry Potter :D), William S. Burroughsist ja kõigi lemmikust Lucien Carrist. Film keskendub õige lühikesele ajaperioodile Allen Ginsbergi elus, mil ta astub ülikooli ja tutvub inspireerivate intellektuaalidega, kes elavad nii pinevalt ja põlevad nii ägedalt, et hukk näib paratamatu.


Tavaliselt mul filmides lemmik-kohti pole, aga selles küll.

Kohvikus istuvad laua taga Allen, Lucien, Burroughs ja Kerouak. Tuleb Lucieni jumaldav, selle armastuse tõttu juba alla käinud endine professor või lektor, selleks hetkeks vist koristaja, et anda Lucienile ära essee (ta kirjutab neid Lucieni eest) ja vihjata, et teenete eest tuleb ka tasuda. Lucien on tusane. Nad on professoriga juba iidamast-aadamast armukesed, kuid Lucienil nagu polnud valikutki, sest professor oli tema järele hull ja ei jätnud talle ringi vaatamise ja ise mõtlemise ruumigi. Lucien otsustab professorile näidata, et tal pole teda enam vaja, ja surub essee oma joogiklaasi.

Alanduste ja südamevaluga harjunud professor proovib ikka, sest tal pole muud valikut:
"Kui poleks mind, oleksid sa juba surnud!"

Professori vana sõber Burroughs leiab, et see läheb liiga dramaatiliseks ja talutab professori minema. Lucien võitleb endaga, sest ta teab, et vajab ülikooli jäämiseks professori abi, ta on harjunud, et professor ta elus on ja teda jumaldab, samas on tal soov olla vaba, ta vihkab professorit, et see on võtnud ta vabaduse... ja lõpuks teab Lucien, et professoril on ilmselt õigus - ilma professorita oleks ta juba surnud.
Olles selle tunnetemölluga ühele poole saanud, pöördub ta Allen Ginsbergi poole ja parafraseerib viimati kuuldud lauset, öeldes Allenile:
"Kui poleks mind, oleksid sa IGAV!"
Kõik kolm naeravad nagu hullud, sest seegi võib olla tõsi - Allen, tulevane skandaalne homoluuletaja - oli kogu selles kambas kõige ontlikum sel ajal :)

2016. aastal vaadatud filmidest parim! Jälle soovitan.

Lucien & Allen

* * *

Lõpetuseks paneksin siia Dylan Thomase kauni rütmiga luuletuse, mis... tekitab tundeid :)

Do not go gentle into that good night

Dylan Thomas, 1914 - 1953

Do not go gentle into that good night,

Old age should burn and rave at close of day;

Rage, rage against the dying of the light.

Though wise men at their end know dark is right,

Because their words had forked no lightning they

Do not go gentle into that good night.

Good men, the last wave by, crying how bright

Their frail deeds might have danced in a green bay,

Rage, rage against the dying of the light.

Wild men who caught and sang the sun in flight,

And learn, too late, they grieved it on its way,

Do not go gentle into that good night.

Grave men, near death, who see with blinding sight

Blind eyes could blaze like meteors and be gay,

Rage, rage against the dying of the light.

And you, my father, there on the sad height,

Curse, bless, me now with your fierce tears, I pray.

Do not go gentle into that good night.

Rage, rage against the dying of the light.