Kaks mälupilti

Panen paar tänast 'kummitust' siia kirja.



Esimene lugu on pärit rohkem kui 30 aasta tagusest ajast, mina olin siis veel lasteaialaps.

Mu emapoolne vanaisa oli tõre mees, kellele minu mäletamist mööda mitte miski ei meeldinud.
Ta oli äärmiselt varmas vihastuma ja karjuma hakkama.
Aga kuigi ta töötas... ee... no komparteis (ega mina teagi, mida ta seal tegi, tuleb välja, et ma pole selle vastu huvi tundnudki..., aga ta oli ikka valgekrae), meeldis talle vabal ajal teha puidutööd ja aias mütata. Mõlemad hobid talle tõesti väga meeldisid, ta oli väga osav ja oma ilusa aia üle uhke.

Mu vanematel oli üksvahe sõbraks üks kristlane nimega Silvi. Tuli Silvi siis kord kenal suvepäeval ka Mamma-Papa poole minu vanematele külla ja muidugi näidati talle kohe Mamma-Papa lilleilu täis aeda (põõsad ja peenrad olid tagapool). Käib Silvi ringi ja kiidab:

"No küll ikka on kaunis aed, Jumala abiga!"

See nörritas Papat, nii et ta kohe käratas: "Jumala abiga kasvab siin ainult umbrohi!"

:D



***

Teine lugu juhtus paar päeva tagasi.

VT trügis minu kõrvale istuma, nii et mu jalg jäi kuidagi imelikult krussi talle selga torkima.

"Kus su jalg on?" niheles VT pahaselt.

Ma sikutasin oma jala tema selja tagant välja ja sirutasin ette, otsapidi teki alt välja ja pomisesin hajameelselt oma toredat sääremarja mudides:

... jalg on teki sees...
ja luu on peki sees.

Ise purskasin kohe naerma, aga VT tegi ahastavat nägu ja lõi käega vastu laupa.

"Näed, ma olen ikka luuletajaks sündinud!" ja "Sinust küll mingit luuletajat ei saa!" ütlesime me korraga :D