Mõistagi püüan pigem teiste tuju tõsta, kuid see võib olla nii raske, et pärast olen ikkagi töss :D, aga noh - vähemalt see inimene lahkus kergema meelega, nii et...
Siiski... kui ma olen kellegagi mitu korda kokku puutunud ja iga kord pean tema meeleolu kallal rassima, sest endale ma sellist meeleolu lubada ei kavatse, siis hakkan neid inimesi vältima - mul lihtsalt pole nii palju energiat. Võite ise arvata, kas need inimesed loobuvad minuga kontakti otsimisest, kui ma vedu ei võta :D
Niisiis, üldiselt ma mõtlen, et kui mõni mu hea tuttav langeb pikaajalisse depressiooni, siis ma pean temast eemalduma, see on enesekaitse.
Aga muidugi on mul (suur!) süütunne.
Ma ei saa kellegi depressiooni olematuks teha, kuid ühe kena õhtu aeg-ajalt ju saaks talle võimaldada...
Ei saa ju kõigi hädas inimeste juurest kiiremas korras minema kihutada...
Issakese ja Vennaga seoses taas sellesama asja peale mõeldes sattusin üleeile ühele lookesele Buddhast, kus oli järgmine lõik.
"The bhikkhus of Kosambi had formed into two groups. One group followed the master of Vinaya and the other followed the teacher of the Dhamma and they were often quarrelling among themselves. Even the Buddha could not stop them from quarrelling; so he left them and spent the vassa, residence period of the rains, all alone in Rakkhita Grove near Palileyyaka forest."
Tõlkes:
"Kosambi bhikšud (mungad) olid jagunenud kahte leeri. Ühed järgisid Vinaya õpetlast ja teised Dhamma õpetajat ning nad tülitsesid sageli omavahel. Isegi Buddha ei suutnud panna neid tülitsemisest loobuma, nii et ta lahkus nende juurest ja veetis vihmaperioodi üksinda Palileyyaka metsas, Rakkhita koopas."
Ma ei raatsi seda teksti kinnigi panna - see on mu arvutis kaks ööd-päeva lahti olnud... :)
Kui isegi Buddha ei suutnud inimeste tumedat meelt muuta, siis miks peaksin mina end süüdistama, kui püsivalt raskemeelseid inimesi vältima hakkan?
Anyway, see on väga lohutav! :)
Ja ma hoian seda teksti arvutis lahti nii kaua, kui ma selle täielikult omaks võtan... (või kuni arvuti hangub)! :)
- - -
Lisatud õhtul...
Ma olen nii palju mõelnud, et kindlasti valgustöötajad eksivad, kui nad ütlevad, et iga jama, millega me kokku puutume, ongi justnimelt meile võitlemiseks või uppumiseks/langemiseks kaela saadetud.
Ma ikka mõtlen, et... vastikud inimesed on ikka eemaldumiseks, mitte ninapidi ligi minemiseks.
Või pole?
Ma ise olen küll täitsa kindel, et me ei pea võõrastesse jubedustesse sekkuma ainult selle pärast, et meie tee kohtub sellega...
Aga no kui juba Buddha metsa jookseb võõraste inimeste võõraste probleemide eest, siis võin mina seda ammugi teha ja mitte kordagi enam jääda uskuma seda, et teiste inimeste probleemid on ka minu probleemid juba ainult selle pärast, et teised inimesed oma probleemiga minu teele tulid, ehk universum saatis need mulle kaela - muidu ma poleks kohtunud nende inimestega.
Näiteks, kui ma ei vääri probleeme, siis ka minu kolm venda ja õde, isa, ema, tädi ja täditütred, nende mehed-naised ja kõik muud, kes oma muret mulle kurta võiks, on alati probleemideta, sest MINA ei ole probleeme ära teeninud.
See ongi naeruväärne, aga katsu sa seda mõnele tänastele valgustajatele öelda!
Kunagi ei usu enam seda.
Ärge teie ka uskuge!
Te ei pea iga teele jääva virtsaloigu sisse sukelduma uskudes, et see sinna teie pärast tekkis!
8 kommentaari:
Ühel päeval ütles mu laps oma uurimustööde kallal pusides:"Satanistid ja budistid on mõlemad egoistid!"
Eee...(?)
"Mõlemad mõtlevad ainult endale...Budist istub jalad rõngas ja ootab,millal jünger põldu künnab ja süüa toob.Satanist kõlgutab jalga: tahan,siis aitan väetiks muutunud ema, ei taha---ei aita,tahan---toon surijale vett, ei taha---ei too..."
Jee...(?)
Mm, ma lugesin telefonist kiiruga:
"Satanistid mõtlevad, tahan, annan väetiseks muudetud ema; ei taha - ei aita!"
Brrr! :D
Et siis... jälle selgitusi ootab meie Skarabeus... ;)
Ma arvan, et selgitada saab umbes selliseid asju, et kui sa aknaklaasile enne raamide värvimist maalriteipi ei pane, siis pead pärast žiletiga klaasidele läinud värvi maha kraapida ja see võtab palju rohkem aega, kui klaaside teipimine. Selgitada saab praktilisi ja käega katsutavaid asju.
Vaimsete asjadega on nii, et igaüht tõmbavad käima erinevad asjad ja selgitused, miks see nii on, ulatuvad küllap paljude elude taha ning pole ilmsed ja jäävad seetõttu vaieldavateks.
Inetusi - nagu ilugi - võib leida igalt poolt, kui sellele keskenduda...
Aga milleks inetusele keskenduda?
Ma olen juba tükk aega plaaninud sel teemal kirjutada, nüüd tulen ja loen, et Sa oled mu mõtted peaagu kirja pannud.
Viimasel ajal vaevan oma pead sama teemaga, et kuhu tõmmata enesekaitseks piir, sest empaat ei saa ju teisiti, kui hakkab automaatselt vastutust tundma teise inimese tuju parandamise eest ja ma olen eri aegadel teisi vee peal hoida püüdes omadega ikka täiesti põhja läinud. Viimaks on mul õnnestunud ka kuidagiviisi taipamisele jõuda, et ma ei jõua kõigi inimeste heaolu ja harmoonia eest vastutada ning see teeb viimaks ka võimalikuks iseendese esikohale seadmisest tekkiva süütunde elimineerimise.
Rõõm kuulda! :)
Kui võimalik tuleb ebameeldivatest inimestest ikkagi eemalduda,seda räägivad minu meelest valgustöötajad ka,et eemalduda süütundeta,see võib olla jällegi õppetund.Samuti muidugi see,et alati ei saa eemalduda ja pead mõtlema,mis meetodil hakkama saada.
Oi, kui tore kuulda!
Ma olen aeg-ajalt lugenud ka üksikuid soovitusi eemale hoida, kuid rohkem ikka, et õpi, poja! :D ja mulle endale on igast suunast öeldud, et need "rasked" või klammerduvad inimesed on minu elus "minu jaoks!", et ma nende abil midagi õpiks.
Ma ei usu seda enam üldse!
Milleks oma stressihormoonsüsteeme treenida? ;)
Ma olen Sinuga täielikult nõus, et KUI sealt midagi õppida, siis seda, kuidas süütundeta minema jalutada inimeste juurest, kes oma lõputut paha tuju ja negatiivsust sinuga jagada soovivad.
Ayo. Lehvitaks oma kahte senti :p Olen kah jube mõjutatav, tuju sinna-tänna hopsti katus kosmosesse ära. A siis ma mõtsin ka, et kõiki ma ei saa aidata ega tohigi. Aga. Seda taibates hakkasin mõtlema mis mind ülimadalas meeleolus aitas. Leiutasin siukse strateegia, et esimesena tuletasin meelde - olen indiviid ning sellisena ebatäiuslik. Minu ainus relv on hoolikas kuulamine, enese zen ning kaastunne (mis ei hõlma teistele soovituskäskude andmist). Ja mis mind rahustas kui augus olin - tunnistamine, et teise mured on reaalsed (tõmbab neil paanikaosakonna maha) ja et need tundmused tal tõesti überpasad. Ja siis rääkisin nendega sundimatult igast argiasju ka - tuletab meelde, et coole asju on ka, ega's köis mädane.
Põmst ma iial ei ürita kedagi otseselt sundida loobuma halvast mõtteseisundist, isegi kui mind põrgu saadetakse, ikka tean, et depressiivik vajab mõtteainet, olgu see milline tahes. Niisama terroristidega tõesti mul pikka juttu pole, enesekaitse tuleb esimesena. Pikk jutt - kakk jutt :p Lihtsalt tõesti huvitav teema. Ma kedagi meeleheitlikult rõõmsaks teha ei kavatse, aga kui raskes deprekas inimene tahaks mul köögipõrandal pool päeva magada siis palun väga :p Mul on lapsest saati mingi vajadus jagada head neile kes vajavad. Jaaa tekstitellis :p
Aww, nii tore kommentaar! :) Teeb kohe super-hea tuju, kuigi mul tuju juba niigi hea! :D Olen taastunud.
:)
Postita kommentaar