Töövõimereformist

Minu pensionitaotlemine langeb jaanuari algusesse, nii et sain juba kuu aega tagasi sotskindlustusest tähitud kirja, et pean seda asja Tööbüroo kaudu ajama hakkama.

Muidugi on kõik muudatused pingelised, eriti minusugustele rutiini ja tuttavuse külge klammerdujatele, kuid see reform on minu meelest vajalik ja hea asi. Eesti on väga maha jäänud selles osas, et väikese koormusega töökohti pole saada ja on nii palju inimesi, kes tahaksid töötada, kuid 40-tunnine (ja ALATI on 'avariisid', tuleb kedagi asendada, tuleb millegi pärast pikemaks tööle jääda ja tean omast käest, et kui sa hoiad hinge kinni, et tööpäeva lõpuni vastu pidada ja siis selgub, et täna läheb kauem, siis ... sellega hakkama saada tundub võimatu). Minu meelest ka peaks riik kõvasti maksma pigem tööandjatele, et nad võtaksid rohkem inimesi tööle, mitte ei pigistaks igast mutrikesest viimsed elumahlad välja, nagu meil tavaks. See nimelt tekitabki olukorra, kus paljud inimesed, kes muidu vaikselt ise hakkama saaksid, mis siis, et väga tagasihoidlikult, on sunnitud jääma töövõimetuspensionile JA sageli lisaks veel sotsiaaltoetusele, sest pensionist ei maksa üürikorteri eest ja oma korterit ei jaksa paljud neist/meist osta. Nii et väga õige on toetada tööandjaid ja vähemsuutlikke tööotsijaid.

Jah, kõik ei ole kohe ja korraga täiuslikuks tehtud ja ilmselt need kohad reformis, millest on üle vaadatud, hakkavad alles ilmsiks saama ja pahandust tuleb, kuid see on suur muudatus ja raske on kõike ette näha ja arvestada. Mina kiidan reformi väga heaks!


Niipea kui selle kirja sain, hakkasin mõtlema - kas ma lepin selle 50 euro kaotusega, mille võrra pension väiksemaks jääb? (nii mul kui Mehel), kas meil on üldse valikut? või lasen neil endale töö otsida :). Peaks olema ju palju kergem, kui ma ei pea teesklema, et mul pole halb olla? Kui ma saan ette öelda, et kui ma peaksin minestama, siis ärge mind püsti kiskuma hakake (ma ei tea, mis veider reaktsioon see inimestel on, et minestanut hakatakse istuli kakkuma?), vaid tõstke hoopis jalad tooli peale ja kiirabi kutsuda pole kindlasti vaja. Kui ma saan öelda, et mu pea ei tööta enam ja ma pean kusagile (kasvõi tualettruumi) istuma, kõrvu ja silmi kinni hoidma ja enda rahustuseks ümisema minema. See kõik peaks stressi maha võtma ja äkki nüüd on mul hea võimalus...

Mõtlen end juba äksi täis ja siis meenub, et tähtis pole ainult see, et ma töö juures hakkama saaks.
Mul on pere ka.
On teada värk, et mind nende jaoks olemas pole, kui ma tööl käin. Ma ei korista, ei tee süüa ja mul pole õrna aimugi, mida poest tuua võiks. Olen kaugelt ülekoormatud ja liialt segaduses, et minuga saaks vestelda.

Lisaks meenub mulle, kuidas ma olen iga kord tööl käies tahtnud end ära tappa, iga hommik algab selle mõttega, et kas täna...? ja et ma lihtsalt ei lähe, vahetan telefoninumbri ära ja teesklen haihtumist... lasen Mehel helistada, et ma ei tule enam... suren häbist...
Ja siis ma olen alati jõudnud selleni, et ENNE tööle minekut oleks tulnud ennast ära tappa, sest nüüd ma olen juba peast segi ja ma isegi ei tea, kas see olen mina, kes tahab end ära tappa, või see inimene, kes praegu mu keha kasutab.
Ja lõpuks tuleb mulle meelde, et kui ma poleks tööle läinud, siis ma ei tahaks ennast praegu ära tappa, nii et 'enne tööleminekut' poleks ka olnud vaja seda üldse teha :P


Olen sel 2016. aastal, 38 aasta vanusena leidnud endale super-hea režiimi, mille juures ma alati kiirelt taastun ja nädalate- ja kuudepikkusi sügavale depressioonile järgnevaid maniakaalsusperioode, mille vältel ma tegelikult kunagi ennast ära ei tunne ja ma üsna väga vihkan seda särtsakat, tugevat, hüsteeriliselt lõbusat, ülepaisutatud emotsioonidega inimest, kes neil aegadel minu kehas elab ja kelle tegude eest mina pean pärast vastutama :D

Nüüd ma tean, et ma pean KOHE aja maha võtma, kui end pingutan.
ÜLEpingutamist ei tohi ootama jääda.
Ja mu pere on nüüdseks ka niimoodi ära treenitud, et kui ma olen pidanud sel päeval rohkem teistega suhtlema või väljas käima, siis nad juba teavad, et ma kaon oma tuppa ülejäänud päevaks. Ja ma ei tea, mida võiks süüa või mida selga panna. Pole asja, mida ma teaks.

Aga varem ma andsin endale takka, kuni mõistus täitsa lendu läks ja siis olin nii kurnatud, et ka enne kusagile minekut olin kaks päeva vaikselt voodis pikali, ja pärast ka veel kaks päeva. Peavalud, palavikud, unehäired, südamekloppimine ja hingeldus, minestused sinna otsa.

Nüüd tean, kuidas vaikus ja ... hmm, kuidas seda öeldagi ... 'liikumatu visuaal?' mulle vajalik on ja pakun seda endale maksimaalselt palju. Ja pakuks meelsasti veel rohkem :D
Aga - ma olen väga ilusti hakkama saanud sel aastal. Olen korduvalt telefoni ja kirja teel enda ja Mehe asju ajanud ja pole üldse seda tunnet, et äkki oleks meeldivam ikkagi surra :D. Ja ka edasilükkamisi pole. Vanasti lükkasin olulisi helistamisi ikka kasvõi kolm nädalat edasi, st iga päev püüdsin end veenda helistama. Istusin märkmik nina ees ja telefon käes. Aga ei suutnud. Me arstiga arvasime, et see on sotsiaalfoobia, aga nüüd on selgunud, et sotsiaalfoobia oli lihtsalt pideva ülekoormatuse tagajärg. Seda ma imestasingi, et mul hakkas ka Õe, Issakese ja Mehega rääkides teinekord hääl ja käed värisema - sotsiaalfoobikud üldiselt kardavad ikka ainult võõraid. Ja ma ütlesin oma psühhiaatrile korduvalt, et minu meelest mina üldse ei karda, aga minu suureks üllatuseks käitub mu keha nagu oleks mul kabuhirm! Nüüd, kus väga harva väljas käin, ei teki mul absoluutselt masendust enne iga õuetiiru, mis vanasti ALATI oli. Seega, ikkagi, mitte foobia, vaid väsimus, sensoorne ülekoormatus. Praegu olen absoluutselt kõigega hakkama saanud, mida vaja teha on. Ja ma tean, et selle põhjus on ranges suhtlemise ja tegevuste minimeerimises!

Seega... pean mõtlema, mille pärast ma tööle läheksin?
Mu perel läheks raskemaks ja minu töökuud on alati raisus, nagu poleks elanudki, mitte midagi ei jää meelde nendest aegadest, stress on nii suur.
Mõtlen, et selle pärast pole küll mõtet minna, et 'riik' mind 'kurja pilguga ei vaataks'...
Kogu aeg julgustatakse inimesi ise mõtlema ja ise otsustama, mitte laskma teistel end suunata vaid elada nii, et see teeks neid õnnelikuks...
... nii et vist ikkagi mitte minna?

Ma tean, et jõuan veel palju kordi ümber mõelda :D
Elada oleks justkui vaja (nagu rahateenimise kohta öeldakse), aga kui ma ise kaon, isiksusena, siis see ausalt ei tundu absoluutselt elamisena vaid on mingi põrgulik limbo. Ma tahan ikka mina-mina olla. Kuni surmani :)


Aaaaga paistab, et ma pean selle aja endale kähku kinni ära panema, sest see teema ampsab kõvasti mu unedest, aina hullemaks läheb, ja nii on ka päevad füüsiliselt raskemad.

No vast siis ülejärgmisel nädalal, sest järgmisel tuleb sõbranna külla ja ma tahan kaugemal poes ära käia, sest meil siin pandi kirjatarvete pood kinni ja VT'le on vaja koolipäevikut. Üldse... ma käingi väljas VT asju ajamas ainult :D - kui mul endal on midagi vaja, siis haaran need ka, aga oma asjade pärast ma välja ei lähe. Maal käisin näiteks isa ja vennalaste pärast. Pensioniasju ajan ka eelkõige VT heaolule mõeldes.

Miks ma oma preilikest niimoodi teenindan?
Sest VT on üpris paljus minusse ja mina laastasin iseennast (sageli arstide soovitusel) üle kahekümne aasta, püüdes end normaalseks ja tugevaks treenida ... ja alles nüüd, kus ma enda piitsutamise lõpetasin, olen ma tugev ja tubli. Ma ei usu ennast kuritarvitavasse elutreeningusse enam, seetõttu. Ma usun enda hoidmisesse ja armastamisesse sellisena, nagu me oleme.
Seega, kui ma saan vähemalt tema elu kergemaks teha, siis ma teen hea meelega.



Vot niuksed lookesed täna, muahh-muahh! :)