Ühega ma saan hakkama, aga kahe julge ja väleda plikaga annab maadelda :D
Mul hakkas juba siis toss välja minema, kui olin lõpuks mõlemad lapsed aknalauale Vennale lehvitama (vend pidi autoga parandusse minema) ja maha saanud.
Kui esimene mänguasjades tuustimise tuur oli end ammendanud, siis üritasin nad Barbie-multifilme vaatama suunata ja neile tegelikult väga meeldis.
Oleks nii väga tahtnud selfisid teha, kui nad mõlemad mulle 'ligi litsusid' ja säuksusid, et "kuhu nad lähevad?" ja "mis nüüd juhtub?" Aga ega ma raatsinud isegi käeulatusse pandud fotoaparaati ja telefoni võtta, kui sellised 'pugejad' süles kügelesid :)
Kuna minul endal polnud mahti pilti teha, siis Venna folgil tehtud pilt pisipiigadest :)
Üldse ... tohutult armsad tüdrukud on. Vanem on hästi tugevalt kontaktis teistega, väiksem on iseteadlikum, aga rahmeldab vähem. Kuulen teistelt, et väiksem teeb rohkem pahandust, kuid mina pidin keelama ainult vanemat. Võibolla oli asi ka selles, et noorem polnud 'keelatav' :D - tema tuli sülle võtta, et ta lüliti plõksutamise lõpetaks, ja kohe oli ka näha, et miski hääletooniga teda juba ei heiduta :)
Noorem küsis potile ja vanem ütles, et tema tuleb ka. No üldiselt ma niikuinii lubasin neil ainult koos ühes toas olla, sest valvasin neid üksi ja VT'l on koridoris tema kallid raamatud, mida Issul/Mehel on täiesti keelatud puutuda - sama kehtib ka KÕIKIDE lapskülaliste kohta (aga võib-olla ka täiskasvanud külaliste kohta - sellist intsidenti lihtsalt pole olnud veel), sest lapsed 'on räpased'. Mina aktsepteerin seda täielikult. Ma tahan, et VT end respekteerituna ja turvaliselt tunneks. Mida emmed ja muud sugulased minust ja minu kasvatajaomadustest arvavad, jätab mind selle kõrval üpristükkis külmaks. Niisiis ütlesin ma Mašale, et ta võib küll tulla, aga kolama ei lähe.
Tõstan potikaane üles - Maša juba kadunud.
Toon ta tagasi meie juurde ja ütlen: "Ei lähe kolama, ma olen sulle öelnud, et Tüdruku raamatuid ei puutu!"
Tõmban Leenul püksid maha.
Samal ajal on Maša VT riiulist pool ajakirja välja sikutanud.
Jätan Leenu jälle sinnapaika, torkan ajakirja tagasi ja käratan Mašale: "Ma ütlesin, et neid ei puutu! Marss tagasi tädi tuppa!"
(Tädi karikate emand ise oli oma kallid pudinad targu rõdule pesukuivatusresti alla vedanud, kui kuulis, et väiksed kolajad külla tulevad :D).
Noh, Maša vupsas tuppa tagasi ja meie saime kenasti suure poti peal ilma õnnetusteta hakkama, kuigi väikeste üllatusviivitustega, eksole.
Aga kui ma olin Maša peale käratanud, siis ma mõtlesin, et nüüd ma VT'le alles näitasin! :D
Nimelt avaldas ta kunagi arvamust, et mina ei saaks õpetajana töötada, sest ma ei oskavat karm olla!
Ma mõtlesin, et ma kindlasti küsin pärast tema käest, kas ta ehk soovib taganeda sellest väitest, hehehhee...
Aga täna hommikul (no kui lapsed ja Vend eile lahkusid, roomasin ma ülejäänud päevaks voodisse ja keelasin rangelt mind segada ka tulekahju, maavärina ja uputuse korral) oli mul jälle kõik tšill-tirilill ja lobisesime siin VT'ga hoopis muudel teemadel, kui ta järsku ise ütles, et ta pidi krambid saama, kui ta kuulis mind Maša peale kärkimas :P Oli teine kõrvaklappidest klaverimuusikat kuulanud, aga selle röögatuse peale ta lausa võpatas ja tegi kätega tõmblemisliigutusi :D (ikkagi emmesse! :D).
No ma siis meenutasin talle tema kunagist arvamust minu ranguspuudulikkuse osas ... hehehee :)
Ja nüüd mul kummitab see, et kui mina nelja-aastase VT olin töö pärast sunnitud tõbisena üksi koju jätma, polnud mul absoluutselt vaja muretseda, et ta kisub minu asju, lõhub midagi, joob Ajaxit, poeb pesumasinatrumlisse, korraldab duširuumis uputuse vms... Ma pidin talle ranget häält tegema siis, kui ta oli alla aastane (okei, võibolla kuni kaheni..., aga ikka vähem ja vähem...). Sealt edasi piisas juba rangest pilgust ja sekkumisvalmis kehahoiakust. Nii mu imelaps hakkaski arvava, et ma ei suuda end kehtestada..., kuigi asi oli temas.
Ma kehtestasin end tegelikult targu kohe alguses täiel määral ära, kui ta veel mõelda ei osanud ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar