teisipäev, 23. august 2016

***

Käisin paar päeva tagasi apteegis ravimeid välja ostmas. Müüja hoiatas, et Cipralex on täishinnaga. Mina kehitasin õlgu ja mõtlesin, et olgu siis pealegi, küllap ta on ennegi täishinnaga olnud. Aga 76-eurone arve pani mu küll rahutult jalalt jalale tammuma. Uurisin, et mis selle Cipralexiga siis on, miks sellele soodustust pole? Apteeker rääkis, et varem oli see tõesti 50% soodustusega, kuid kuna müügil on sama toimeainega ja palju odavamaid ravimeid, siis seda Haigekassa enam osaliselt ei kompenseeri.

Ahhaa, nujaa, ma olen üht teist sama toimeainega ravimit proovinud. See tekitas mul iiveldust, uimasust, eee, midagi oli veel... Nende asjade puhul ei osanud ma ravimimuutust kahtlustada, sest need nähud võivad millest iganes põhjustatud olla, aga kui mul nõgestõbi tekkis, siis otsisin küll ravimi infolehe välja ja seal olidki kõik äsjailmunud hädad.

Lasin siis apteekril Cipralexi arvelt maha võtta, mulle paari soodsat analoogi näidata ja välistasin selle nõgestõve-rohu. Mul on üle nädala veel Cipralexi, eks siis ole näha, kuidas see uus rohi sobib, veidi kõhe ju on... Samas teised kulutused pole nii olulised, kui et ravimitega kõik korras oleks, nii et kui see ei sobi, küsin arstilt lihtsalt uue retsepti ja ostan ikkagi Cipralexi, olgugi kirves. Aga kolm nädalat kindlasti annan aega uuele rohule ka... kõrvalnähud võivad kaduda. Näiteks Amitriptüliiniga alustamine on täielik õudus, minu meelest absoluutselt võimatu töölkäivale inimesele. Kohutav uni, uimasus ja mõtlemisvõimetus. Kõik need hirmsad asjad, mida inimesed antidepressantidega seostavad. Aga suurepärane rohi, kui oled nõus need kaks esimest nädalat üle elama nii, et sind pole olemas. Toob õhtuse une ja peavalude vastu aitab super-super-hästi!



Terviseteemadega edasi.
Premeerisime siin end ükspäev, mina sõin pool pakki kartulikrõpsu, ühe jäätise + 4 ruutu šokolaadi ja loomulikult hakkas mul nendest halb. Istudes on kõik korras, aga seista ja käia - üsna võimatu. Aga seekord ma mõtlesin, et kuna seesama tunne oli mul kunagi iga kord, kui ma sättisin end kusagile minema - olgu siis tööle või külla või teatrisse, siis mõtlesin, et kuna ma seekord tegelikult kusagile minema ei pea ja muret ei ole, siis püüaks seistes oma vererõhku mõõta.

Okei, voodis istudes panin endale selle asjanduse vasaku käe külge, siis ronisin voodist välja, panin aparaadi riiuli peale ja vajutasin START-nuppu. Suutsin ära seista ja mitte minestada, ja kui õhk sellest kätt ümbritsevast varrukast välja visisema hakkas, haarasin aparaadi ja vupsasin voodisse. Näit oli 70/34 :D - ma usun, et neid inimesi on vähe, kes sellise näiduga minestama ei hakkaks. Eks ma kahtlustasin, et aparaat näitab aiateibaid ja mõõtsin mitu korda veel, aga ilusti ühtlases tempos ja kiiresti tõusis (nüüd ma juba pikutasin). Huvitav, et rämpstoit mulle niimoodi mõjub... Samas, kuidagimoodi peab ju keha märku andma, et ära tee neid lollusi - võibolla on see minu keha jaoks lihtsalt käepärane nõrk koht, mida logistama hakata...
Aga kui ma olen pikka aega stressis olnud, mõjub nii mulle igasugune toit. Peale tomatite. Ja alkohoolsete jookide.



Veel on juhtunud nii palju huvitavat, et Emmake käis oma korteri võtmete järel, mis Vend minu juurde jätnud oli. Ilm oli ilus ja ma ajasin temaga üle tunni aja trepikoja ukse ees juttu. Minu meelest on ta väga tubli ja vapper, et Maal Vennal lapsi kasvatada aitab. Tüdrukud on imearmsad, kuid väsitavalt vilkad. Ja nad väga ei mängi kahekesi, millegipärast... Ma olen ikka mõelnud, et kui lapsed lähestikku saada, siis nad tegelevad teineteisega ja emal on vabamad käed, aga ilmselgelt mitte alati. Need mutukad jooksevad alati eri suundades :D
Seega lohutasin Emmakest ja tunnustasin teda nagu oskasin.
Minu ootamatult inimlik käitumine liigutas teda nii väga, et ta tõi meile hiiglasuure arbuusi. Ma armastan arbuusi, aga seda me küll ära süüa ei jõua... kaks päeva oleme söönud ja pool on veel alles. Ma ei tea, kuidas ta selle üldse meie ukse taha taris... äkki tõesti veeretas, nagu ta ütles :D

Aga huvitav oli see, et kui me otsustasime, et proovime kallistada, kuigi ma väga umbusaldan Emmakese füüsilisi võtteid, millest me sealsamas ka rääkisime..., et ta ei hakkaks mu küljes rippuma, kuni mul mõrvavisioonid silme ees keerlevad, siis mina uskusin, et oleme mõistmise saavutanud vähemalt selleks hetkeks ja usaldasin Emmakest, et ta ei hakka mind 'kuritarvitama' ja 'ahistama' - ja muide, ta ei hakanudki, kuigi pidin talle ütlema, et laseme nüüd ilusti lahti ka - aga mu keha sattus lausa paanikasse, kui ma käed tema poole avasin.

Kehal peab olema energeetiline mälu!
See oli üsna võimas kogemus.
Oma peas olin ma täiesti rahulik, keskendunud ja tasakaalus, aga keha järsku kardab, kusjuures ma suutsin täielikult lahku jääda sellest hirmu-tundest, mis mu kehal oli.
Ma nüüd mõnda aega pean kallistamistega siiski vahet, sest ma tahan oma keha kaitsta ja hoida, see on mu kohus - narrid keha üks kord, tema narrib sind seitse korda vastu, onju! :)

2 kommentaari:

Eve Raudla ütles ...

Mul on pärast pikka tööpäeva umbes sellised näidud olnud.Aga ma lamasin ja tundsin ennast kuidagi väga rahulikult.ei tea,miks ma üldse mõõtma hakkasin.

karikate emand ütles ...

Oo, ma kujutan täitsa ette seda rahutunnet...

Normaalne see küll pole, et inimene niimoodi töötama peab...

Kallistan!