teisipäev, 19. aprill 2016

Niisama õhtujuttu...

VT on alati olnud ettevaatlik laps. Eks ma ise olin ka ettevaatlik emme, kes hoidis alati kätt välja sirutatuna, et kukkumise korral kapuutsist kinni haarata :) ja ei lasknud last rokase lõua või mustade kätega laua äärest minema. Tõttöelda ei näidanud VT titana üles mingit initsiatiivi ise sööma hakkamise osas, nii et me sõime alati koos, ühest kausist. Kui meeldis, võtsime juurde, aga mina pidin ka sööma, muidu ta rohkem ei söönud :p  Mõte banaanitükk või kleepuv koogi- või šokolaaditükk enda kätte võtta ei tulnud VT'le pähegi. Mõnikord anti talle tänaval, pargis või turul midagi maitsvat põske pistmiseks - VT ainult naeratas, aga kätt vastu võtmiseks välja ei sirutanud, mina pidin võtma ja ma mäletan, et kord, kui ta oli 1,5 aastane, anti turul talle suur maasikas ja ta küll naeratas, aga ma sain aru, et ta oli hirmus murelik, kuna sai aru, et peab marja lahke tädi nähes ära sööma ja rõõmsat nägu tegema, riskides selle toreda sündmuse käigus 'rokaseks' saamisega, mis poleks sugugi tervitatav... Ma ei mäleta, et ta üldse kunagi oleks laual klaasi ümber ajanud vms. Ja kui midagi juhtus, oli ta nii ehmunud, et pahandada polnud mõtet, kuid ma usun, et mõnikord ma ikka pahandasin. Õnneks me kumbki ei mäleta seda, hahaa :)

Ta pole siiamaani eriline asjadelõhkuja, - määrija ja -kaotaja.
Aga vahel ikka juhtub.
Näiteks avastas ta eile hommikul kooli minnes, et tal pole ühte sõrmikut.
Eks ta vaatas seda teatavaks tehes kohe ettevaatlikult minu poole.
Ma vaatasin ka riiuli üle - ei olnud seal midagi - VT hoiab seal ainult neid asju, mis parasjagu õues seljas käivad ja muud riided on mujal. Kapiuste vahele põrandale vaatasime ka - pole!

Mul oli nii hea meel, et mul isegi ei tekkinud mingit tüdimust või pisipisikestki pahameelt. Tõmbasin lihtsalt oma sahtli lahti ja pakkusin oma valgeid ja musti sõrmikuid.
Hästi oluline on mitte pahandada, kui laps saab ise ka aru, et asi on tõsine, sest 'asja' see ju ei paranda. Ükskõik, kas ma pahandan või ei pahanda - uued sõrmikud tuleb ikka osta/otsida.


---


Täna oli VT'l klassiõhtu, aga ta ei läinud. Koolist tulles oli ta veidi tusane, sest tüdrukud püüdsid teda ümber mõtlema panna umbes selliste lausetega, et "kui sa ei tule, siis ma olen küll väga kurb!" :D
VT arust oli see kole tüütu, nagu klassiõhtud ise ka oma seltskonnamängudega. Aga pikapeale läks tuju heaks ja ta tantsis ja lollitas ning ronis isegi sülle - seda ta viimasel ajal ei tee, oleme ju ühte mõõtu-kaalu nüüdseks ja kallistame ka nii, et põlvitame (õieti: istume oma jalataldadel) põlved vastassuundades ja istume niimoodi. Seistes on muidugi seda lihtsam :)
Kuidagi läks jutt lastekodulastele ja VT ütles, et kui tema tööl hakkab käima, siis ta tahaks iga kuu mõnele lastekodule annetada. Ma ütlesin, et riik tegelikult hoolitseb lastekodulaste eest rahalises mõttes väga ilusti, kuid näiteks loomade varjupaikadel on alati raha vaja. Lastele peaks hoopis aega/tähelepanu 'annetama'. Mina näiteks kunagi mõtlesin, et läheks õige vabatahtlikuna lastekodusse selliseks tädiks, kelle juurde saab saata nutvad või pahad lapsed, teistest eraldi olema ja tasakesi rääkima ja sülle väiksemate puhul. Kahekesi. VT naeratas nagu ilmutuse saanu ja ütles: "See töö sobiks sulle suurepäraselt, kuna sa oled kaastundlik ja ei mõista hukka!" Ma tuletasin talle meelde, et vabatahtlikutöö tähendab seda, et kodus jaksan ma veel vähem teha ja palka mulle keegi selle eest ei maksa. Siis arvas VT, et see ikka pole hea mõte. Ma ka arvan, et pole. Noh, ma hoian ja lohutan, kui mõni laps mu nina ees maha pudeneb ja nutab ja emmet pole. Seda ikka juhtub.


---

Leidsin üleeile sellise armsa Inglise (Iiri?) folklauliku nagu Fiona Kelleher.
Paraku oli suurem osa tema lauludest YouTube'ist kustutatud.
Otsisin siis laulu "I will put my ship in order" sõnu, et kaasa laulda ja sattusin sellisele lehele nagu tidido.com, kus on terve tema album "My Love Lies" ja ma pea seda isegi "repeat" peale panema, sest ta muudkui aga kordub iseenesest. Mulle meeldibki albumite kaupa kuulata, mitte üksikuid laule erinevatelt artistidelt läbisegi, ja siin paistab palju albumeid olevat - ma küll ise midagi muud kuulata pole üritanud, aga vaatasin, et Radioheadi on kõvasti ja Lana Del Ray kaks plaati on olemas, vanematest artistidest vaatasin Melanie Safkat - olemas -, rohkem ei viitsinud tuustida, kuna kuulan praegu nagunii ainult Fiona Kelleheri :) Aga ehk leiab mõni teist siit oma kriimuliseks kuulatud lemmikalbumi või midagi muud huvitavat :)



Nüüd olen kaks päeva pea-aegu vahetpidamata Kelleheri kuulanud.
Tal on nii mahe flöödihääl, et pole kitarri ega klaverit juurde vajagi...
Üks kingitus jälle juures :)

(Aga mingeid sõnu ma küll kusagilt ei leidnud, nii et läheb tükk aega enne, kui laulud mulle nii palju meelde jäävad, et mitte ainult õiges kohas "my bonny boy" huilata.)




Veel kaks kingitust...



Ja kõhupai...

Kaer ja päevalilleseemned mõne külmutatud maasika, keefiri ja banaaniga - minu kauane lemmik! :)



Kuhjaga supitaldrikutäis toorest peeti ja porgandit.

Peedi kohta olen ma tegelikult kuulnud, et seda peaks kuumutama (vokkima),
muidu polevat selles sisalduvad toredad ained kehale eriti hästi omastatavad?
Kas keegi teab, on see tõsi?

2 kommentaari:

Kertu ütles ...

Kõiki punakaid köögivilju tuleb kuumutada kergelt, et selles olevad toitaineid korralikult kätte saada (nt peet, porgand, paprika, tomat jne)

karikate emand ütles ...

Tänan vastamast! :)
Vaat, peedi ja tomati kohta olin seda kuulnud, aga muu kohta ei teadnudki. Noh, pole hullu, mulle maitsevad nad kõik kuumutatud peast ka :)