Uni

Laadisin oma uude telefoni Whatsapp'i, et Õde, kes ka suhtlemiseks Facebooki ei kasuta, saaks mulle pildikesi saata oma toredast Austraalia-elust. Aga kuna ma olen kõik oma sugulased-tuttavad treeninud mulle võimalusel mitte helistama ja piuksuvat Facebooki ma ka ei kasuta, siis läheb mul alati meelest telefon ööseks hääletuks keerata. Ega Õde ju iga päev/öö ka midagi ei saada, nii et ei tundu ilmselt väga pakiline olevat seda meeles pidada.

No täna tuli jälle 3.20 kaks valju kilksu. Paraku selleks ajaks on mul unerohi juba toimetamise lõpetanud, nii et kui miski mu üles ajab, siis pole kuskilt seda und juurde võtta. Viie paiku käisin köögis kohvi keetmas ja meenus, et mulle väga meeldib öösiti üleval olla. Kõik on nii vaikne, pimeduse tõttu pole midagi ka näha - maailm tundub palju-palju tillem ja 'minusem'. Päevane maailm on lärmakas ja pealetükkiv, enda alla mattev. Öös on ka minu jaoks ruumi, öösel olen ma rohkem olemas kui päeval.

Polegi ime, et ma ülestimuleeriva päeva-aja meelsasti maha magaksin ja päeval õhtuga võrreldes nii imekergesti magama jään... - päev ju tõesti on kurnavam! Iga paari tunni järel viskaks päikeselaiku pikali ja nurruks natuke...
Aga maal elades poleks vaja öölt vaikust ja rahu otsida...

Võibolla on see paljude häiritud unega inimeste salajane soov - olla üleval ajal, mil nad on ka iseendale nähtavamad ja kuuldavamad, lähedamal?