Kevad muutub jumekamaks

Ma sattusin Naabrimehe pidevatest asjaajamistest ikka korralikult stressi. Hommikul esimene mõte oli, et kas tal on täna jälle midagi vaja ja lõpuks ei saanud ma enam öösiti ka korralikult magada - kohe kui unerohu mõju lakkas, ärkasin üles ja hakkasin muretsema. Üles tõusta jällegi ka ei tahtnud ... päev tundus minult ette ära röövitud olevat ja igapäevane rõõm kadus koos rahuga.

Ja nagu alati saan ma alles tervise halvenemisest aru, et miski asi mulle liiga väga ei meeldi - ma ise ikka mõtlen, et tüütu ja nõme on, aga küll ma ära teen :D

Aga siis ma nägin Naabrimeest toidupoes käies ja ütlesin talle, et ma ei saa oma tervise hinnaga teda rohkem aidata. Tema ütles, et elus on stressi ja asjaajamisi ikka ja ma võiksin koos temaga juua, et oma stressi leevendada. Siis püüdis ta mind veenda, et tunded on head ja see on hea, et ma vihane olen ta peale - et see näitavat, et ma olen elus! Appi! Ma ütlesin, et ma olen oma rõõmu ja rahu kaotanud, olen vihane, stressis ja nõrk ja peaksin veel vaata et tänulik talle olema? Tema ütles, et suhtlema ju peab - ma ei saa ju kogu aeg oma kodus istuda. Mina küsisin, miks? ja tema ei osanud vastata.

Tegelikult olen ma ise ka palju aastaid uskunud, et suhtlema peab.
Enam absoluutselt ei usu!
Mida rohkem üksindust ja vaikust ma endale võidelnud olen, seda kuldsemad mu päevad on.
Ja just see on ainus võimalus, et ma ette tulevaid suhtlemisi tõeliselt ka naudin - ma pean selleks siiski oma peas ja südames kohal olema, mis tähendab/nõuab eelnevat vaikuses kosumise aega.

Igatahes ma ütlesin Naabrimehele, et enam ma ta kõnesid vastu ei võta, aga viha pidama ei jää ...?
Ja et tere ikka ütleme, kui õue peal kohtume.
Tema ütles, et ta ei tea, kuidas mina, aga tema kindlasti ütleb.

No hästi!


Vahepeal oli juhtunud selline kena asi, et üks blogilugeja andis mu meilile teada, et mu kallis lemmikkreem on 35 euro asemel sel esmaspäeval Kaubamajas 20 euroga müügil!
See oli nii armas - selline 'ettehool', mida isegi sugulaselt ei ootaks :)
Mul oli nii hea meel, et seekord mul oli ka jaksu tõesti ära käia ja ma ostsin lausa kaks tükki, sest ka VT peab seda maailma parimaks nahaparandajaks, kuid talle ei meeldi kreeme jagada. Mõnikord antakse mulle blogis suurepäraseid soovitusi või tehakse suurepärane pakkumine, kuid mul lihtsalt pole jaksu sellega tegeleda. Kuid ma olen alati äärmiselt liigutatud, kui kellelegi midagi nähes-kuuldes järsku mina meelde tulen.
Armsad olete! :)


Armsatest asjadest veel...
Umbes nädalake tagasi vedelesin unetuna voodis ja kuulsin järsku lähedalt naisehäält, mis hüüdis "Nööbike!... Nööbike!... Nööbike!"  Kui hääl kadus, kuulsin paari vaikset "mäud". Tõusin üles ja tõmbasin kardina rõduukse eest ära ja seal olid 'silmad'... Jah, meie rõdul oli väike kassike :)
Läksin ka rõdule, paitasin kassi ja rääkisin temaga, lootsin, et perenaine tuleb tagasi. Peagi tuligi keegi naaberrõdule ja mina pistsin oma pea selles suunas välja. Tema aga oli uljalt haaranud taskulambi ja suunas selle minu rõdu sügavusse - paraku oli minu sasipea seal kohe ees :D Ta kiljatas ehmatusest ja hakkas hingeldama :D Ma vabandasin ja ütlesin, et nagu ma aru saan, on meil tema kiisu. Kuna mul oli klaas selles rõduseinas ees, siis pidime kassikesele veidi õhusõitu tegema ja ta ümbert klaasi käest kätte ulatama. Kassike polnud õhusõidust kuigi suures vaimustuses ja klammerdus minu külge. See oli armas ... see pisike siidine soe kehakene :)
Kuna paar päeva hiljem oli Nööbike jälle meie rõdul, siis nihutasin klaasi rõduservast keskelepoole ja panin seina äärde aiatooli, mida mööda kass saab üles ronida, et oma rõdule tagasi minna, sest kui naabri rõdul on lai puust rinnatis, millele kass kenasti hüpata saab, siis minu rõdu serv on kitsas metallist riba, millele kassil alt rõdupõrandalt hüpata oleks väga ohtlik.
Kahjuks ta rohkem pole tulnud :) Armas Nööps oli :)
Teisel korral käis ta mul toas ka jalutamas...
Aga allergiahoogu mul ei tekkinud. Venna juures maal kasse paitades küll tekib... no tegelikult nad ei piirdu ainult paidega vaid hõõruvad kõik riided endaga kokku ja püherdavad lõpmatuseni süles... vana kass ilastab ka, kujutage ette! :D Püksid on alati 'loigulised', kui teda sülle võtta. Ma olen kogu aeg mõelnud, et peaksin endale spetsiaalse paksu põlle meisterdama tema süllevõtmiseks...


Igatahes olen väga rahul, et Naabrimehele selgeks tegin, et ma enam teda abistama ei hakka, ja vihjasin, et suhtleme vaid õues möödumisel teretades, nii et kõnesid ma vastu võtta üleüldse enam rohkem ei kavatse.

Ma tunnen, et nüüd võin suurima rahuga tõeliselt kevadet nautima asuda ja tean, et vahepeal kadunud rõõm, mis tõesti paiskus jälle välja peamiselt blogisõprade kirjade ja kommentaaride peale, on kohe-kohe püsivalt tagasi :)