Hmm

Tjah, üsna uskumatu, aga see kahenädalane suhtlemisralli helistamis- ja pildistamis- ja kirjasaatmisabi vajava Naabrimehega keeras mu turvatunde ja une täitsa ... kummuli, ütleme nii.

Täna ärkasin juba pool kolm öösel. 3.03 sain aru, et minu jaoks on hommik käes ja mingit und lähitundidel kusagilt tulemas pole, nii et hakkasin krabistama. Kella viieks olin oma päevaplaaniga juba sealmaal, et oleks tahtnud kolistama hakata: dušš, laulmine, lõunasöök, koristamine, pood.


Eks ma juba pärast kolmandat telefonivestlust Naabrimehega tundsin, et see asi on minu jaoks paha-paha-paha, aga issake - teine inimene püüab tööle saada! Kuidas sa ei aita siis sellise ülla eesmärgiga inimest?

Alati tuleb nii palju alla neelata - see on peamine põhjus, miks ma kokkusaamisi kokku leppida ei taha, aga ootamatud kohtumised vaimustavad mind :)
Ei sobi öelda, et "ma hilinesin, sest ma tegelikult ei tahtnud tulla."
Või lihtsalt, et "ma ei saa sind aidata, sest mulle ei meeldi - ma ei taha."

Samas mulle hakkab tunduma, et kui ma saan inimest ennast kahjustamata aidata, siis ma teen seda meelsasti ja ei pane üldse tähelegi, möödaminnes teen ära. Ja kui ma juba tunnen, et mingiks asjaks pean end sundima, siis tasub seda teha ainult siis, kui on teada, et pärast on pikk paus ja vaikus. Kord pooleteise kuu jooksul saaks ma küll mingeid asju ajada, aga mitte sagedamini.


Seda ma nüüd siiski ka ei kahtlustanud, et need paar nädalat, mille jooksul tundsin, et mul pole oma kodus ka asu, sest iga kell võib Seltsimees Seina Tagant jälle helistada, et midagi kokku leppida tahta, mulle niimoodi kestvalt mõjuvad. Mõtlesin, et see turvatunne ikka taastub, kuid nüüd tunnen, et kehale on öösel tõusmine juba täiesti normaalne.

Paistab, et pean unerohu annust 1/3 jagu suurendama: 1,5 tbl pealt 2 tbl peale.
Ma ühe öö veel püüan samaga, sest eilne õhtu mõneti ei loe, kuna ma ei mediteerinud, vaid vaatasin telekat: Selgeltnägijate Tuleproovi ja Plekktrummi.

Viimane polnud seekord kuigi hea. Kohale oli kutsutud orientalist, kes oli varem ajakirjanduses sarjanud poliitkorrektsust, mis sunnib moslemite/pagulaste jms teemadel lausa valetama, sest tõde näib vihaõhutamisena. Kuid mees oli vist kriitikute käest hammustada saanud, sest kui saatejuht lootis saada erudeeritud inimeselt hästi põhjendatud selgitust, miks võib islamit hinnata agressiivseks religiooniks ja mil määral see Euroopat ja meid ohustada võiks, siis külaline kippus üpris ebamääraselt kokutama ja saatejuht pidi teda tagant utsitama, tuletades talle meelde tema enda poolt varem väljendatud seisukohti, mida mehel enam justkui niiväga polnudki.


Aga.
Kevad on ja ma mõtlen peamiselt sellest, et tahaks metsa endale pesa ehitada.