Mina rääkisin loo, kuidas ma olin joogatunnis esimeses reas. Tund kestis vist poolteist tundi, mina kodus kunagi nii kaua ei tee ja eks ma hakkasin väsima ja tähelepanu hajuma. Harjutusi oli igasuguseid, häälega, koputamistega, massaažiga, kõhuli, selili, püsti jne... Ühel hetkel heitis õpetaja minu poole pilgu, rääkis järgmisest harjutusest edasi, vaatas uuesti minu poole ja ütles: "Me ei istu!" Heitsin pilgu enda ümber ja nägin püsti seisvate inimeste lõbustatud nägusid - mina olin ainuke, kes mõnusasti rätsepistmes istus :D
Minu meelest oli see naljakas, ütlesin "Ou!" ja tõusin püsti, aga tükk aega oli veel naljakas. Ma arvan, et mul oli vähemalt sama lõbus kui teistel - kui mitte lõbusam!
Rääkisin selle loo VT'le ja lubasin, et kui ta saab vanemaks ja loodetavasti enda üle naerma õpib, on ta elu paaalju mõnusam. Piinlikud asjad ei tundu siis enam nii valusalt häbiväärsed. See on üks olulistest asjadest, mis vanemaks saamise ihaldusväärseks teevad... ja järsku hakkasin mõtlema, et äkki me vanemaks saades elame oma eksimusi vähem valusalt üle hoopis selle pärast, et neid piinlikke asju on juhtunud mustmiljon ja mitu korda hullemaid ka - häbitunne on ära nüristunud hoopis.
On ju näha, kuidas alkohoolikud üha vähem häbenevad pissi oma pükstes ja seda, et nad püsti ei saa - ok, see oli halb näide :D, siin on 'ohtlikud ained' mängus ja tõeline isiksuse 'transformatsioon', aga esimene näide, mis mulle pähe tuli oli koledam veel, nimelt sõda: nii paljud inimesed on kirjeldanud seda nüristumise tunnet, ning et lahingutes ja kaevikuelu elades, küladest toidumoona ja mässulisi otsides see isiksus kaob, kellena sõtta tuldi. Sooritatakse uskumatuid koledusi, mida kodus viibides oleks enda puhul välistanud. Need koledused omakorda kõrgendavad valuläve edaspidiseks - muidu ei saakski sõda pidada, inimene on ikka targalt ja paindlikuna loodud.
Aga meie siin oleme ikka rahu ja rõõmsa meele poolt, eksju! :)
 |
| - izismile.com - |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar