Animistlik raamatumaailm

- pinterest -

Ma olen raamatutesse alati väga kirglikult suhtunud. Kui olin laps ja keegi mulle raamatu kinkis (emapoolne vanaema tavaliselt), olin nii kärsitu, et külaliste viibimine oli piin ja ma üritasin seda kingituse uurimist teeseldes kohe lauaserva all lugema hakata. Kuigi vanaemaga mul lähedus puudus, oli meil tsiviliseeritud suhe ja raamatud olid head, isegi Erni Krusteni novellikogu vaimustas mind. Lõppude lõpuks olin tema juures elades üritanud lugeda isegi selliseid raamatuid nagu "Saun ja tervis", sest ilukirjanduslikud ja huvitavad raamatud olid tema toas riiulis ja nii lähedased me polnud, et ma oleksin julgenud sinna neid uurima või laenutama söandanud minna. Ma ei meeldinud talle, ta oli tubli tööinimene, kes kunagi niisama käed rüpes ei puhanud, ja mina olin tõeline siidikäpp ja uneleja, kes mitte kunagi mitte midagi teha ei julgenud ega tahtnud.
A no see selleks. Siiski olid saunaraamatu kõrval elutoa laua all riiulis veel "Doni jutud" ja "Ümera jõel", mida lugesin vist küll kümme korda mõlemat.

Praeguseks on meie kodune raamatukogu õige suureks paisunud, kuigi oleme raamatuid ka 'kaotanud' - üks kast jäi mul emakoju ja pärast kolimisi välja see ei ilmunud, teise lasi Mees kunagi oma kaugelt sugulaste juurde maale viia ning ta pole suutnud organiseerida selle tagasi toomist.

Aga nende suhtes, mis mul siin kodus on, ja eriti just nende suhtes, mis ma ise ostnud olen, on mul mingi kohusetunne, nagu oleksid nad elus. Sageli ma lihtsalt aeglustan raamaturiiuleid täis koridoris sammu, seisatan, vaatan raamatuid, märkan neid (teen neid märkama), puudutan nende selgasid või tervitan neid mõttes nagu võiksid nad tähelepanematusest solvuda. Samuti tunnen endal kohustust kõiki ostetud raamatuid vähemalt kaks korda lugeda. Mul on tunne, nagu poleks mul õigust nad enda koju riiulitäiteks tuua, ma pean nendega tegelema, muidu olen ma ebaõiglane.

See on arvatavasti peamine põhjus, miks mu lugemiskirjed nii harvad on. Koostan endale igasuguseid plaane, mille järgi ma pean ja tohin lugemist ette võtta :D
Neid plaane ma kogu aeg muudan ka, aga 1. jaanuaril alustasin sellise järgi:

1. üks eestikeelne raamat, mis nõuab süvenemist
2. üks Shakespeare'i näidend
3. üks luulekogu, väljakirjutatud luuletuste kaustik või üks ingliskeelne autor luuletusi koondavalt lehelt American Poems.
4. üks ingliskeelne raamat
5. Feedly
6. 50 lehekülge entsüklopeediast
7. üks eestikeelne lihtne lugemine
8. 100 salvestatud artiklit
9. üks vana päevik või lugemispäevik või mingi muu märkmik
10 mõne huvitava uue blogi arhiiv - seekord Väike Sinine Puuduolek;
11. kirjutan ühe CD-albumi laulusõnad välja, et saaks kaasa laulda - seekord Duffy "Rockferry";
12. üks ajakiri
13. üks tarot-raamat või üks osa sellest
14. üks artiklitekeskkond järjehoidjaribalt
15. üks luuletus pähe.


Järjekord pole oluline, aga vaat, need asjad püüan ära teha, kuigi mugav oleks ju ainult ilukirjandust

lugeda.

Entsüklopeediaid loen sellepärast, et infot ma neist ju ei otsi... :D, info leian ma ilusti Internetist nagu iga normaalne inimene. Aga inetu on neid ju mitte kasutada :D - seega... 50 lk iga mingi aja tagant loen :p Just lõpetasin 1. köite leheküljed 251-300 ja ega mulle niimoodi faktid meelde ei jää, aga süda on rahul. Tegelikult - üks asi oli küll huvitav: nimelt avastanud hiinlased nõelravi niimoodi, et nooltest läbi torgitud inimestel olevat mõnikord pärast haavade paranemist kadunud vanad kroonilised haigused - sealt tulnudki mõte, et naha alla torgatud nõelad võivad meid ravida. Suht pöörane lugu! :p

Nüüd hakkan pähe õppima Robert Frosti luuletust "The Road Not Taken" ja pärast seda hakkan lugema sellist raamatut nagu "Psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioon  RHK-10" (1995 a väljaanne, nii et iganenud ka veel).
Valides lugemiseks raamatuid, ei mõtle ma sellele, millist raamatut ma lugeda tahaks - vastupidi: ma võtan selle, mida ma ilma teadliku enesesuunamiseta kunagi ei võtaks :D
See kunagi hoolega loetud ja studeeritud raamat jääkski sinna kolletama, kui ma tema eest ei hoolitseks ja ainult enda lõbude peale mõtleks :D

Oma kirjutiste-märkmetega samamoodi: ma muudkui kirjutaks ja märgiks, aga ülelugemise huvi ei ole mul mitte kunagi, kui ma endale sellist 'käsku' ei anna. Ja ma vahel käsutan end neid lugema, sest misjaoks ma mitmevärviliselt siis kirjutasin kõik need asjad üles ja välja ja...

Järgmine raamat, mille suhtes mul mingit entusiasmi pole, on üks prantsuse näidendite raamat, mille VT miski asja eest auhinnaks sai - tema seda lugeda ei tahtnud ja minul on probleeme lugemata raamatute toppimisega suurde riiulisse :D, ma panen need enda toa lugemata raamatute riiulisse ja kui keegi teine tõesti ei taha, siis ma loen ise, sest keegi peab ju sedagi raamatut hoidma, märkama ja vaatama, muidu pole aus!

Aga internetikeskkonnaga läks seekord käbedasti - lugesin läbi portsukese juttu muusikateraapia kohta, vaatasin jooniseid ja läksin sisukorda: viskasin pilgu peale, kõik tundus üpris algeline - ja saingi selle lingi oma järjehoidjaribalt kustutada.

Ajakirjadega on selline kummaline asi, et ma enam ei viitsi neid ka lugeda. Aga ikka on paar lugemata vana ajakirja kuidagi kodus olemas. No nüüd on küll tõesti ainult kaks tükki alles, aga neid kipub kuidagi juurde tekkima. Näis!

No vaat, ja niimoodi kukubki välja, et pole mul mingeid uusi raamatuid kunagi teile tutvustada... Kogu aeg nagu nokerdaks millegi kallal, aga tulemust netu!