On the road

"Inimesed käivad erinevaid teid, otsides eneseteostust ja õnne.

See, et nad ei käi sinuga sama teed, ei tähenda, et nad on eksinud."

Kui meid kütkestanud inimene tunneb, et ta ei saa liikuda meile sobivas suunas või meile sobival kiirusel, siis on jama küll. Me ju tahame, et ta jääks just selleks inimeseks, kes meid algul lummas. Samas oma hoost ja suunast ka pole nii kerge loobuda...

Ja võibki juhtuda nii, et kaks super toredat inimest saavad kokku, imetlevad ja naudivad üksteist mõnda aega, aga siis oleks õige lahku minna...
Pole aus tülitseda selle üle, kes muutuma peaks, sest ohtlik on end teise inimese malli järgi muuta. Tulemus suure tõenäosusega ei tule selline, nagu muutuse nõudja ootas.

Mulle tundub, et kui meile oma partneri juures miski ei meeldi, siis on see õnnetus ja õigeks reaktsiooniks peaks olema kurbus, mitte viha.

Sest see sulandumine ajapikku kas tuleb või ei tule.
Kiiresti ei saa sellise asja juures midagi teha.
Aeg näitab, kas teineteise poole ja teineteisest eemale siki-sakitades jõutakse (kasvõi ajutiselt) samasse roopasse või jäädakse teineteise elust kõrvale, nii et lõpuks vaatad lausa imestusega, et mis ämber see mul siin kapinurgas veel üldse koliseb?
Kurjustamisega rikutakse lihtsalt ära mälestus sellest ilusast, mis algul kütkestas ja tiivad andis :)
Igaüks ikkagi tohib olla selline nagu ta tahab.
Samas ei saa kelleltki nõuda koosolemist inimesega, kes häirib.

Aga see kõik ongi nii raske, ma mõtlen - kui kaks inimest püüavad end teineteisega kohandada, siis see on pikk ja raske töö, ning ka seda otsust on teha raske, et see suurepärane inimene ei saa kuuluda mulle, sest tal on liialt teistsugune tee...

Parem ikka lihtsalt virtuaalelu elada, muhhahhaa :D