kolmapäev, 11. veebruar 2015

Jane Austen "Sense and Sensibility"

Samast sarjast, kust mul on paks Shakespeare'i kogutud teosed, on mul ka Jane Austeni kõik 7 romaani. Mul oli kange isu osta ka Virginia Woolf, aga mul on kõik olemas peale "Jacob's Room'i". Mehele üldse ei meeldi "tellised", sest ta tahab diivanil lesides kätt selle raamatuga üleval hoida ja Austen on mul üle 1400 lehekülje :D. Mul selliseid eelistusi pole ja silmanägemine on ka hea, nii et võin rahulikult süles hoida seda paksukest :)







Sisu... mind tõesti üllatas. Esimeses lühikeses peatükis selgitati, mis oli just toimunud: papa oli surnud ja jättis oma teise abikaasa koos kolme noore tütrega esimesest abielust sündinud (ja juba ise abielus) poja hoolde.

Edasi tulid lõputud abikaasa leidmise teemalised naistejutud. Tüdrukud vaagisid kõiki kohatud noormehi võimaliku sobivuse seisukohast. Õed vadistasid sellest omavahel ja kui nad tasa olid, käisid nende peas ikka meestemõtted. Ema ka kogu aeg seletas, kui hea partii keegi kellelegi oleks. Tädikesed aasisid samasse seltskonda sattunud noori, kes veidi rohkemaks omavahel vestlema jäid. Täiesti tavaline oli selline asi, et neiu vestleb noormehaga ja pärast seda tuleb tema juurde vanem sugulane või sõbranna ja seletab neiule kohe, kui palju see mees varalises mõttes väärt on - millised majad ja maad, millises seisukorras, kus kohas, kui palju ta aastas oma maadelt teenib ja millised on lootused millistelt sugulastelt veel pärandust saada. See oli täiesti tavaline ja primaarne jututeema kahe eri soost inimese tutvumise puhul. Peategelasteks olid kaks äsja isata jäänud neiud - kolmest õest kaks vanemat, kes olid just abiellumiseas. Ja suurem osa raamatust rääkis sellest, mida nad ühest või teisest noormehest arvasid ja kuidas seda teistele väljendasid, pluss omavahelised kirjad.

Jah, laused olid eeskujulikult peened, dialoogid läbi mõeldud...
Aga olen ikkagi pettunud... Arvasin, et Austen on kuulsam kui õed Bronted, aga "Jane Eyre" või "Vihurimäe" on ikka tohutud maailmalahmakad võrreldes Austeni kaminaruumis aset leidvate pisidraamadega. Paar korda reisiti ja ajastule omaselt kestis reis Londonist maamõisa ikka kolm päeva jutti ja kogu reisust on juttu vaid ühes tillukeses lõigus, et see polnud väga kurnav ja kohale jõuti kolmanda päeva ennelõunal.

Koledaid kohti leidsin ainult ühe - millise üleoleku ja vastikusega neiud peategelased tuttavate väikesi lapsi ja nendega tegelevaid teisi näitsikuid vaatasid.
Ma kaldun arvama nii, et naisel, kes ei suuda endas emalikkust leida, on ... kas nüüd just puue/puudus, aga probleem, millega ta tegelema peaks.
Kui ma veel päris noor olin ja inimkatseid tegin, siis nägin väga selgelt, et kui sa tegeled kasvõi natukene seltskonna laste või beebidega, siis leiavad (noor)mehed üksmeelselt, et sa oled väga tore inimene. Juhtus, et ma ainult kiigutasin võõrast last ja ei rääkinud mingi mehega sõnakestki, ja ikkagi tuli ta mulle ütlema, et olen fantastiline inimene ja kui ta mind kunagi kuidagi aidata saab, siis võtku ma ühendust...
Pean ütlema, et olen selle kõige üle mõtteid mõlgutanuna tõesti õnnelik, et mulle väikesed olendid meeldivad... muidu oleksin pidanud seda vist teesklema õppima :D, aga võibolla ka mitte, sest Mees väikesi olendeid küll ei märka, ega huvitunud ta sellest joonest ka minu juures... Aga kõik teised huvitusid, ausalt! :D
Noh, tarkadel tüdrukutel pole pudikeeles rääkida vaja, SEST nad saavad ka üksi hakkama ja üksinduseks peavad nad siis ka valmis olema!, aga lollukesed parem olgu hellakesed. Siiski on kõige parem mitte teeselda ei tarkust (nagu see võimalik oleks, aga olen näinud inimesi püüdmas!) ega ka südamlikkust; veab neil, kel mõlemad on sünnipäraselt olemas.

Oma parimate raamatute lugemise ajal ma ei söö, aga siia kõrvale oli röstitud juustuvõileiba väga mõnus närida :) Yum! :)


Kommentaare ei ole: