Jälle midagi Alkeemikutelt (loen praegu oma uudistevoos neid artikleid, ma iga nädal ei viitsi - nagu blogidegagi - aga siis jälle võtan kätte ja loen järjest terve pataka; mulle tundub see rahulikum kui iga päev püüda kõik uus üle vaadata).
Inimestel, kes unenägusid mäletavad, esineb teistsugune ajutegevus
2014. aastal läbi viidud uuring leidis, et inimestel, kes sageli oma unenägusid meenutada suudavad, esines erksam tegevus aju selles piirkonnas, kus ühinevad oimu- ja kiirusagar - eriti võrreldes inimestega, kes suudavad harva unenägusid meenutada. Erinevusi ei leitud mitte ainult seoses magamisega, vaid ka uuringus osalenud inimeste ärkveloleku ajal. Eelnevad uuringud on avastanud, et unenägusid rohkem mäletanud inimesed reageerivad paremini helidele nii magades kui ka ärkvel olles.
Tjah, huvitav!
Mina nimelt mäletan pea igal hommikul oma viimast unenägu, vähemalt mingeid motiive sellest ja erakordselt hapra unega olen ma ka. Tavaliselt on mu unenäod seotud eelneva(te) päeva(de)ga või siis hoopis eesolevaga. Ma usun küll, et minu neurootiku-aju juurdleb ka une ajal pidevalt selle kallal, kuidas iga järgmist argipäeva enda jaoks valutumaks muuta.
Olen loobunud terve unenäo üleskirjutamisest, sest muidu peaksin vähemalt pool tundi varem ärkama :D, aga nii 4-5 rida kirjutan enam-vähem igal hommikul küll...
Kogu see unejupp sai inspiratsiooni telekava filmitutvustusest ja see kõlas nii:
"Pärast seda kui ebaharilik zombi päästab rünnakust tüdruku, tekib nende kahe vahel suhe, mis võib muuta kogu elutut maailma." Lugesin seda, ja mõtlesin, et appikene kui haige värk.
Filmi nimi oli "Metsamajake".
Nii põgus kokkupuude ja nii sügav mõju!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar