Sinu Saiko :)

Nonii, olin siis nõnna tubli, et tegin mida lubasin ja lugesin ühe vana ajakirja läbi :D
Miudu südametunnistus jääb kripeldama... :)


Tore on, et selline ajakiri ilmub ja oleks neid vaid rohkem, aga pärast oma esimese numbri (10/2012) läbilugemist sain aru, et see "Psühholoogia Sinule" ei ole päris minule... Meenus, et ostsingi ta hoopis Kõusaare intervjuu pärast - kus paraku polnud ka suurt uut midagi. Kindlasti on tema enda artiklid põnevamad lugeda :D Arvan, et selleks, et Kõusaart intervjueerida, peab olema kogenud kirjanik... ja vähemalt magistrikraad seal kõrval ei teeks paha :p  (Jep, mul on respekt selle tüdruku suhtes!)





*

Siin oli artikkel sellest, kuidas õnnelikkuse-kultus (oota/eelda parimat, ole optimistlik) on läbi kukkunud. Tore. Aga mul on selle teema suhtes nii suur vastumeelsus, et pidin end kolm korda kokku võtma, et sellest artiklist silmad üle libistada. Uut oli siin niipalju, et ka endine mõtle-positiivselt-guru Martin Seligman tunnistab, et see on ummiktee ja teda ennast ajab see mula ka juba öökima ta ise ka ei kannata seda teemat enam :)
Uhh, good boy!





*

Aga tõsisem pähkel minu jaoks on selles lehes küllaltki läbivaks teemaks olev: mõtle end rõõmsaks ja eluga rahulolevaks. Eriti see kinnituste/affirmatsioonide osa. Et kui oled enda arust paks ja kole, siis mõtle: olen meeldiva figuuriga ja parajalt hurmav preili! Kui abikaasa on lollakas ja kiuslik, mõtle: mul on suurepärane kaaslane. Ja varsti lähebki nii: nii keha kui abikaasa muutuvad hurmavateks.

Olen sellest teooriast juba palju aastaid tagasi kuulnud, ja kui see algul tundus lihtsalt naeruväärne ja absurdne, siis nüüdseks tean toredaid ja arukaid inimesi, kelle sõnul see töötab.

Mis ma oskan öelda?
Nad peavad olema minust väga erineva psüühilise struktuuriga või palju kogenumad.
Sest ma tean, et - no võtame suva näite - kui ma olen 140 kg ja hakkan endale kinnitama, et olen ideaalse figuuriga, siis samal ajal kui ma seda lauset endale ütlen, ütlen ma ka: ma olen täielik debiilik! No ma olen 140 kilo - kuidas ma saan olla ideaalse figuuriga?

Ja üldsegi - miks ma seda affirmatsiooni korrutan??? Nimelt selle pärast, et ma POLE oma kehaga või abikaasaga rahul. Kui kõik oleks chillywilly, siis ma ju ei õpetaks ennast ümber.

Ahh, jahh, no ma ei sa pihta sellele teooriale! Mul pole fantaasiat. (Ja see on tõsi, olen liiga tegelikkuses kinni, kuid see rahustab mind, sest --- jaaaa, te olete seda saaada korda kuulnud: --- tõde on ainus mis päriselt ON.)

Update 20.03.2013...
Parandasin järgmist artiklit ja kui ma juba selle asja peal olen, siis lisan siiagi täpsustuseks ajakirjanäited, kuna Tikrike vihjas delikaatselt, et mu enda näited on utreeritud, mida nad ka on.

Ajakirjanäited siis:

Kui mõtled: Ma pole piisavalt hea.
Asenda see mõttega: Ma olen suurepärane.

Kui mõtled: Ma ei ole piisavalt kena.
Ma olen väga ilus.

Minu jaoks ideaalset partnerit pole olemas.
Mul on ideaalne partner.

Ma pean olema realistlik ja oma latti allapoole laskma.
Minu partner vastab täielikult minu ootustele.

Suhtes kaotan ma iseenda.
Kaaslasega koos olen ma mina ise.

Kui mu kaaslane mind tõeliselt tundma õpib, siis ma ei meeldi talle enam.
Mu kaaslane armastab minu juures kõike.


Valisin näited oma maitse järele, ajakirjas on neid rohkem.
Kuid näiteks neid toodud näiteid oleks mul ka raske endale öelda, kui mõtleksin nii nagu ülemises reas kirjas... Ma ütlen: ma ei usu, et see kinnitavate lausete värk igale ühele igal ajal sobib. Kuid lugejate õnneks pole ma eksimatu, nii et oma 'korrutustabeli koostamist' karta pole vaja :D






*

Nujaa, aga oli ka midagi, mis pakkus ka väikese meeldiva ahhaa-elamuse!
Nimelt oli seal üks artiklijupike, kus oli kirjas, kuidas end rahulikuks ja rõõmsaks KOPUTADA.

Ja ma taipasin, et kui mul hakkab rääkimise ajal raske hingata (ja ma tean, et see on ärevusest), siis ma koputangi just täpselt niimoodi spontaanselt just neid piirkondi! Vaat, see on keha oma tarkus, mis võib kaasa tulla jooga ja meditatsiooniga, ma arvan! Koputan niimoodi ka siis, kui mul on vaja millelegi mõelda, kuid pea on liiga sassis ja mul läheb kogu aeg meelest ära, misasi see neist paljudest mu meelel mõlkuvatest asjadest on, mis tuleb mul praegusel hetkel järele vaadata või ära teha... Olen ilma ad'deta ikka väga hajali teinekord. Kui see kestab kuude kaupa, siis hakkan aga jälle pille pistma! :)

Aga väga lahe, kui teed midagi ilma mõtlemata, ja siis loed, et nii 'tulebki' teha!

Kahjuks saan mõistetavatel põhjustel 'koputada' vaid kodus ja mujal pean vastavat survet tundes lihtsalt püüdma suu kinni hoida. Kui mult midagi küsitakse ja pean vastama, siis riskin sellega, et mul lähevad kõrvad lukku ja hääl 'umbe'. Pääää! :(

*

Naljakas oli lugeda seksuaalrubriiki, kus keegi mees küsis, et kui ta on umbes viie aasta jooksul maganud 45 naisega, siis: kas ta on pervert? :D (Noh, sageli mõeldakse need küsimused välja, aga olgu...)
Ma ei suuda kujutleda, et selle küsimuse oleks küsinud keegu muu kui mingi eputrilla, kes veel kusagil ära märkida tahtis, kui 'edukas' ta on...
Vastus oli selles mõttes mõnus, et seksuaalterapeut vastas, et see on kõvasti üle statistilise keskmise (mis 2006. aastat avaldatud andmete põhjal on Eestis: naistel 5 partnerit elu jooksul, meestel 13), kuid millegi üle rõõmustada pole, sest intiimsem pikaajaline suhe pakub inimesele palju rohkem ja võimetus pikaajalisemaks suhteks pole asi, mille üle rõõmu tunda. Vähemalt nii sain mina sellest aru.

Mäletan, kui... mõned aastad tagasi sattusin midagi guugeldades seksifoorumisse ja veetsin seal päevi :D
Tulin sealt ära teadmistega, et ainult 5% inimestest on päriselt heterod (95% on bi'd ja gay'd), kuid kõik ei ole valmis seda tunnistama, et kõigil inimestel on fetišid, kuid kõik ei ole valmis seda endale tunnistama, ja muidugi mõned postitused varem mainitud sperma kasulikkus, et seda tuleks endale (peamiselt) näkku hõõruda ja hommikusöögi asemel süüa - siis on nahk puhas ja keha kaunis. No ma ei tea, mind on mainitud ollus küll ja küll kipitama ajanud, nii et... Aga minu vastuväited summutati kohe ja suure protestimürinaga :p

Pärast seda ootasin mitu aastat, et märgata endal mingit fetišit, aga seni pole veel leidnud :D
Siis leppisin, et mul pole ja olengi selles mõttes seksuaaläärmus, et pole mul mingit fetišit ja ilmselt olen hetero ka, kuna paraku vaatan pigem ainult mehi kui ainult naisi omavahel tegutsemas - ilmselt siis tõesti 100% hetero ja seega seksuaalvähemus. Ja muude fetišite osas ei oskagi arvata, kas olen õnnelik, et mul pole vaja seksi juurde midagi muud peale mehe, või peaksin olema õnnetu, sest mu maailm on hallim ja ma ise ilmselt kitsarinnalisem selle võrra...

Kuid mul ei lähe kunagi meelest mingi foorumipostitus Delfis, kus naine kirjeldas oma mehe fetišit, mis tal seksituju ära ajas (kahjuks ei mäleta ma, misasi see oli - kas naistepesu kandmine või... midagi suht süütut oli) ja keegi ütles talle: "Osta mõni eriti nõme mask, näiteks irvis hammastega Jänku Juta või Karu Kati, ja tõmba see endale voodis pähe ja väida, et sina ei saa ilma seda maski kandmata õiget rahuldust!" :D
Sestpeale, alati kui räägitakse fetišitest, kujutlen ma suurte hammastega Jänku Jutat sukkades ja kontsakingades mehe otsas ratsutamas ja ei saa kuidagi naeru pidama... :D

***

Ee...,
kui keegi teab juhtumeid, mil blogijaid on ajakirjalehekülgede pildistamise ja blogisse ülesriputamise eest rahaliselt rahvitud, ihuliselt nuheldud või vangistatud, siis palun andke mulle teada, et ma saaks need pildid siit teksti juurest kärmelt ära nokkida! :)