Klassikalise kirjanduse ja tangotantsu voorustest

Kui leidsin Daily Mailist artikli sellest kuidas Shakespeare'i ja Wordsworthi lugemine aitab mõjusamalt kui eneseabikirjandus, siis olin äärmiselt meeldivalt üllatunud. Loengi viimasel ajal ühe Shakespeare'i näidendi kuus, praegu olen jõudnud viiendani :) Ja luuletusi loen ka...; mõtlesin, et äkki sellepärast ma viimasel ajal nii ok olengi :D

Aaagaa... silmas oli peetud lihtsalt seda, et keerulisemad tekstid - mida luule oma veidrate/vanunud sõnavormidega ja muudetud lauseehitusega sageli on - nõuab ajult suuremat pingutust, on ajule suuremaks väljakutseks kui lihtsas keeles kirjutatud eneseabiõpikud. Ja et keerukamast ja kunstipärasemast tekstist aru saada, aktiveeruvad ka need aju osad, mis 'salvestavad' mälestusi. Ehk siis - inimene nö elab keerukamate tekstide aru saamiseks sügavamalt kaasa, hõlmab omi varasemaid kogemusi, et teksti mõista.
Njah, kellele see uudiseks on, et raskem ülesanne nõuab ajult suuremat pingutust?

***

Seda teavad ka kõik, et ärevuse ja masendusega mässajatel soovitatakse mediteerida.
Kuid uus ja tore info on selline, et tangotunnid mõjuvad meeleoluhäirete puhul samuti suurepäraselt :)
Vaat, see on küll lahe. Ja ma arvan, et paljudele nii kergem kui ka meeldivam kui mediteerimine...