Mis tähendab, et istun oma tubases solaariumis ja õues üldse ei käi.
Mulle meeldib jalutada vähekäidavamatel teeradadel - paraku on need kõik liivatamata. Eelmise nädala neljapäeval käisin viimati jalutamas ja kuna edasiminek oli nii aeglane, jõudsin end korralikult ära külmetada ja alles täna olen vaba jubedast nohust.
Oma enesetunnet ma otse hinnata ei oska - kas pole imelik, arvestades kui palju ja millise innuga ma iseendaga tegelen? :)
Kuid oma eluga rahulolemises võin olla veendunud alles siis, kui olen eitavalt vastanud järgmistele küsimustele:
- kas mu pea valutab?
- kas mu kaal on langenud alla 43,5 kg?
- kas mind vaevab unetus?
- kas mul on hingamisraskusi? südamekloppimist?
Ja mis kõige tähtsam: kas päevad venivad või kaovad kiirelt?
See nädal on päikesesäras mööda vupsand nagu pool päeva mõnel kesisemal perioodil.
Seega ma tean, et olen õnnelik.
Kuigi veidraid asju juhtub kogu aeg...
Näiteks eile helistas mulle vanglast naabrionu, seesama, kes mulle öökulliga kaelakee kinkis. Ta uuris Poisu kohta, aga mina pidin Poisule ütlema, et ta mulle kunagi rohkem enam ei helistaks, sest ta läks imelikuks. Nagu enamik, kui neid maha jäetakse nii, et nende arust põhjust pole. Seega ei osanud ma ka naabrionule öelda muud, kui puhaku kenasti ja olgu tubli! :)
VT on ka täielik inglike olnud. Kui mõni aeg tagasi olid kõik mu naljad viletsad, siis nüüd naerab ta pikalt iga mu sõna peale... - see on vist armastus! :D Näiteks eile kaisutas ta mind kaua ja ütles, et võiksin olla ta lemmikloom, kuni ta hamstrid saab (ee, jah, me otsustasime merepõssade asemel kääbushamstrite kasuks, esialgu) ja mina nurrusin vastu: "Ma olen su mampster!" - VT naeris nii pikalt, et magas oma saate alguse maha ja tusaseks ei saanudki. Nii et nüüd ma olen jube populaarne :D Rääkimata sellest, et mu toal on 'hea aura' - seda on juba päris mitu inimest peale VT öelnud!, aga VT oli esimene :)
Ja ka selles mõttes on veider nädal olnud, et tegelen pea ainult lullimise ja girl stuff'iga.
Ja ükspäev võtsin sinist küünelakki maha, ja kujutage ette: pöidlaküünele jäi üks selgepiiriline riba, mis ei tulnud maha. Nagu oleks küünelaki sees olnud tilgake mingit muud värvainet:
Järgmiste päevade jooksul püüdsin seda mehaaniliselt maha kraapida (VT ka püüdis :D - see oli naljakas!), kuid mingi törtsuke on ikka peal...
Üpris veider...
Küünelakkidest veel... Umbes poole aasta eest läksin üle sinistele (sõrme)küünelakkidele. Vahepeal polnud mingeid lakke. Enne seda oli ainult must. Enne seda olid kõik värvid peale pruuni, oranži ja kollase.
Ainult varvastel on endiselt punane. Varbaid ei näe keegi.
Mõned aastad tagasi andsin igasugused värvid VT'le joonistamiseks (rõdul!, et ta uimlema ei hakkaks),
endale jätsin vaid kõige vasakpoolsema punase.
Viimase poolaasta jooksul aga olen ostnud 3 sinist sõrmeküünte jaoks...
VT andis mulle küünelakkida jaoks nunnu barbi-karbi ka :D
Girly stuff'i hulka kuuluvad minu meelest ka ajakirjad.
Põhimõtteliselt need meeldivad mulle, kuid avastasin ajakirjariiulit sorteerides, et paari viimase aasta jooksul olen ostnud vaid kaks uut.
Psühholoogiat alustasin, kuid lugesin vähem kui poole... Regina ostsin päris hiljuti, kuid pole isegi alustanud. Nii palju on sellist... 'kiirvärki' elus, et ajakirjad - mille ma ka 'kiirtoote' alla liigitaks - ka ei tõmba enam. Samas ei näi ka "Sõja ja rahu" ja "Tõe ja õiguse" jaoks aega olevat...
Hmm...
Tegelikult on infot niipalju huvitava kohta, et kogu aeg on väike mure, et raiskad väheolulise peale aega ja oluline jääb teada saamata - sellise mõtteviisiga aga lõpuks lappadki end elust ruttu läbi. Tuleks targalt valida, aga pean targemaks saama, et teada, millest võin loobuda :)
Ohh, no need ajakirjad võiksin tuleval nädalal ikka kenasti läbi lugeda - mis ma ostsin neist muidu...
Ja veel girly...
... kirjutan oma kõrges eas ikka veel luuletusi välja ja panen need kirja... roosa tindiga...:D
 |
| Silvia Plath "In Plaster" |
Ja lõpuks: kui ma olen millegi lugemisse süvenenud, näen ma alati kohutavalt pahur välja. Seda ütlesid mulle klassiõed ja nüüd Mees ja VT (õieti: Mees uudishimutseb, misasja seal kirjutatakse, et ma säärase ilmega loen - kuigi aastad on näidanud, et ma loen enam-vähem kõike sellise sünge näoga). See on mul pr Emaga ühine. Ja alumist vasakpoolset pilti vaadates ma mõtlen, et võibolla pooled neist kordadest, kui ma arvasin, et ta (pr E) on jõledamalt pahas tujus, oli ta hoopis millessegi süvenenud???
Ongi justkui kõik! :) See you soon!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar