Silmailu

Olen juba paar aastat tahtnud teile tutvustada Nirrimi ingliskeelset (foto)blogi The Road Is Home.
Ise ta nimetab ennast fotograafiks ja 'autoriks'. Ehk siis - talle meeldib ka kirjutada ning ta teeb seda hästi, kuigi melanhoolia ja nostalgia pole võibolla kõigi maitse. Minu meelest oli ta vaid 17 aastane, kui pildistas üht Dieseli kampaaniat, nii et ta on tõesti tubli!

Vaat, enam ma pole päris kindel, kust see tüdruk pärit on - äkki Austraaliast?
Igatahes minu blogikülastuste algul oli Nirrimi 17 aastane fotograaf, kes rändas oma töid tehes mööda maailma ringi koos oma noormehe Mattiga, kes on samuti fotograaf ja vähemalt tollal ta ka filmis.
Nirrimi rääkis lapseks jäämise ja muinasjuttudesse uskumise vajalikkusest, ta püüab väga teadlikult ja puhtalt elada, olles kas taimetoitlane või vegan, mulle tundub, et ka fotografeerimine on tema jaoks mõnikord kui meeldetuletus, et ei tohi lakata maailma imetlemast ja maailma üle imestamast.

Juba Nirrimi ema ja isa olid hipid ja kunstnikud. Blogi algusepoolel on väga palju imearmsaid pilte igas vanuses lastest, kes on kõik kuskiltkaudu sugulased sellele suurele ja liikuvale perele. Palju beebipilte! :)
ja üldse, väga armsaid lastepilte. Ka meeldib Nirrimile fotografeerida hapraid noori neide.

Nirrimi rääkis juba alguses, et ta on väga rõõmus, et tal olid noored vanemad, ning ta tahab ka ise noorelt emaks saada. Niisiis polnud ma sugugi üllatunud, kui Nirrimi jäi lapseootele ja nüüd reisib Matti ja Nirrimiga kaasa nende umbkaudu aastane tütreke Alba.

Enne lapse saamist oli Nirrimi kuidagi häbelik ja temast endast palju pilte polnud - nüüd, koos lapsega on ta kuidagi julgemaks läinud :)



***

Ja kirjutasin ma nüüd lõpuks sellepärast, et eile leidsin ma uue väga ilusa rännumeheblogi.
Paul Soundersi loodusfotode albumid: mul on siin klikatud lingile "Travels", kus on väga kenasti ja loogiliselt struktureeritud tema reisid: kõige varasem kõige all ja mida ülespoole, seda vastsemad reisid. Pilte on igast maailma nurgast ja nii linnadest kui 'üksildasest loodusest'.
Päriselt ka - väga ilusad pildid on! :)


Leidsin selle fotograafi, lugedes artiklit selle kohta, kuidas fotograafid näevad vanu võtteplatse külastades, kuidas 'looduse olukord' alla käib, jää sulab ja loomapopulatsioonide arvukus kahaneb.

Veel mingi teise artikli sissejuhatust või ka ainult pealkirja lugesin..., seal arutleti, kas tasub väljasurnud loomi kloonimise teel taastoota... Nats õudne mu meelest.
Ma mõtlen, misasju me küll 20 aasta pärast sööme? Ja kas selleks ajaks on peale meie olemas veel vaid putukalised ja bakterid? Kas on vaja püüda iga hinna eest ellu jääda? Ilmselt on see lihtsalt sisemine sundus, millel loogikaga suurt pistmist pole.
Aga pilte kaunimatest aegadest ja paikadest on ikka tore vaadata! :)