Selline pisiasi nagu peavalu

Tänane lugemiselamus on ajakirjast Psychology Today, teemaks migreeni mõjud, pealkirjaks "I feel your pain".

Pisike kokkuvõte:

Migreen ei vähenda mitte ainult selle all kannataja heaolutunnet ja produktiivsust - kannatavad ka Valutaja perekond ja kolleegid.

Nüüdseks on üldteada, et 'migreenikutel' on kehvem füüsiline ja vaimne tervis, mis nende elukvaliteeti vähendama kipub.

Ulatusliku telefoniküsitluse andmete põhjal leiti, et võrreldes peavalude all mittekannatavate kaeskodanikega jätavad migreenikud 50% suurema tõenäosusega kooli pooleli või lahkuvad töölt, ning tunnevad 70% suurema tõenäosusega, et töö ja õpingutega seotud pinged on liig rasked kanda. Tööl aga on nad sunnitud paluma väiksemat koormust või kergemaid ülesandeid - mis nende kolleege just ei rõõmusta. Ka hindasid nad end lapsevanemate ja elukaaslastena kehvemaks ning ütlesid, et nad pole suutelised partneri ja lastega piisavalt suhtlema või tegelema.

*

Mulle huvitav teema, kuna oma 35st eluaastast olen tugevate peavalude all kannatanud oma 32 aastat. Ise mäletan hulluksajavaid peavalusid alles algklasside ajast, aga olen lapsena küll ja küll kuulnud Pr Ema arstidele rääkimas, et juba päris pisikesena kohtlesin väga hellalt nukke, "kelle pea valutab".

Kes teab, kas need on nüüd migreenid või mõned muud ajukreenid, aga meeldiv see pole ja minagi jätsin viimase kooli pooleli just siis, kui mind enne suulist filosoofiaeksamit prof. Luigele tabas sihuke peavalu, et seda summutada püüdes sain eksami eel, ajal ja järel söödud valuvaigistitest mürgistuse - sellest kirjutasin küllaltki hiljuti. Vaat, siis teadsin, et mitte mingil juhul mina oma tudisevaid jalakesi enam kooli poole ei sea, mulle kohe päris kindlasti aitab. Kindlasti on see mõjutanud ka minu 'töölkäimisi'..., mida eriti pole... ja vist suurelt osalt on mulle töid lihtsalt pakutud, ilma et ma oleks otsinud. Alati olen vältinud suhtlemist eeldavaid töid, kuid viimane ots kohvikus oli just kõige peavaluvabam. See oli mulle ootamatu. Muidugi, mõnel korral, kui mu pea ikka tõsiselt valutas, siis ehmatas mu nälgas vampiiri välimus mu kolleege küll...

Ja kahtlemata on tugev peavalu normaalset pereelu kõvasti takistav nähe. Näiteks meie peres teen süüa ainult mina ja kui mul pea tõsiselt valutab, siis ma ei suuda isegi nii palju mõelda, et poenimekirja koostada, ma lihtsalt ei suuda mõelda. Kui ma pigistan: "Tooge poest võileibu," pidades silmas võileivamaterjali, siis on pere pettunud. Kui ma kohe ütlen: "Täna on mul hull peavalu! Saage ise hakkama!," siis on pere pettunud. Kui ma lihtsalt ei suuda rääkida ja vean ennast ainult rääkimise vältimiseks mingit rokka kokku vaaritama, siis on pere mu loppis olekut nähes pettunud - pole viisakas end nii pahurana näidata, teistele tekitab see ju südametunnistuspiina. Siis öeldakse mulle, et mis ma vaevan ennast, nad otsivad ise. Kui ma järgmine kord ütlen, et otsige ise, siis näen pikki nägusid...
Nunu! Kõik see on küllalt loomulik ja arusaadav, aga midagi rõõmustavat siin pole :p

Pildilolevale naisele valmistab ilmselt peavalu endale sobivate riiete leidmine...

eks igal omad valud... ;)

***

Keda kassipildid veel ära pole tüüdanud, võib mu teisest blogist vaadata tänast kassipostitust :)