ROSA LIKSOM "Ühe öö ekstaas"

Ma pole hulk aega üle lugenud ammuloetud raamatut, millest jääv laeng oleks esimesest lugemiskorrast niivõrd erinev.

Selle õhukese raamatu lühikeste novellide tegelased on narkomaanid, joodikud, enesetapjad, nihilistid ja sadistid ja muud sellised :)

Mäletan, et kui seda päris noore naisena lugesin, siis judistasin õlgu ja mõtlesin, et mina olen nii oma lapsepõlvest, põgusast maa-elust kui ka peikade käest ikka väga kriimuvabalt minekut saanud teha. Tundsin õudust selle üle, mis 'maailmas toimub' ja õnnitlesin end, et olen nii paljust pääsenud :D

Praegu aga ei liigutanud enam ükski lugu niimoodi... Kõige rohkem puudutas ehk see jutt, kus laps mängis barbidega beibetamist ja samal ajal keeras külaonu, kes lapse isaga juttu ajas, nende kassil kaela kahekorra ja virutas selle voodi alla - ja isa ei teinud teist nägugi. Laps ka ei julgenud välja teha. Alles järgmisel päeval roomas ta voodi alla vaatama, kas kass ikka tõesti surnud on ja vedas lõpuks laiba ise jäätunud solgiauku.

Vaadates, kuidas vanemad ja lapsed vastastikku röögivad ja kumbki justkui midagi ei saavuta jääb mulje, et lapsed on täiesti kartmatud. Kuid siiski on võimalik käituda nii hoolimatult ja irratsionaalselt, et laps igaks juhuks elab nagu vari. Võibolla ta ei mõtle sellele, aga varjuna elama sunnib teda aimdus, et misiganes hetkel võidakse ka tema kael samamoodi kahekorra käänata ja keegi ei tee väljagi. See on kindlasti ka raamat, mis annab aimu depressioonis inimeste kohutavast kalkusest. Üldiselt arvatakse, et depressioonis inimene on tujutu - lõppude lõpuks on tegemist väidetavalt meeleoluhäirega - kuid kurval tujul pole depressiooniga küllaltki sageli mitte midagi pistmist. Lugesin selle kohta hiljuti üht artiklit ja kui ma selle üles leian, siis tutvustan teilegi :)

Paar tsitaati praegu tutvustatavast raamatust ka... :D

Esimeses loos läheb tüdruk oma peikaga joomapeole. Peika flirdib teise (pea alaealise) tüdrukuga, aga oma neiul minema ka minna ei luba. Jõutakse mingisse konkusse, juuakse. Tüdruk ärkab selle peale, et tema peika 'asjatab' uue piigaga tema kõrval voodis ja kuna see on talle veits liig, ronib kõrvaltuppa tuttava kõrvale diivanile, teades, et selle eest järgneb karistus.
Lugu ei tee kriipivaks mitte see, mis toimub, vaid see, millise argisusega tüdruk sellest räägib.

Ma ei püüdnudki seletada, vastu ajada, sest ma tean, et selle peale saaks ma ainult veel rohkem neete näkku.
    Ta seisis keset põrandat nagu marmorkuju ja sülitas mu peale. Ta oli nigu elajas. Ma ei iitsatanudki. Seisin ja jälestasin teda. Ta sülitas, räuskas, tagus ja trampis. Kukkusin põrandale. Ta tiris mu püsti ja lohistas mind mööda seinaääri nii, et laastud lendasid.
    Ma ei nutnud. Püüdsin kätega nägu kaitsta, sest plastiline kirurgia pole minusuguse jaoks.
    See kestis päris tükk aega. Siis kukkus ta surmväsinult ja rahulolevalt voodisse. Lakkusin paar tundi haavu ja kobisin ta kõrvale.

***


Haige vaimuga inimene ei pruugi suuta ka ennast avada. Arvad, et tegu on vaikse ja/või juhmi inimesega - tema aga on juba aru saanud, et suu lahti tegemine on asjatu vaev.

Siin räägib üks poiss oma mitme-kuu elukaaslasest (kes ka ühel suvalisel ööl 'läks ja jäigi pissile'):

Tast ei saanud mingit sotti. Kui ta eriliselt heas tujus oli, silitas ta vahel mu juukseid ja ütles madala häälega: "Noh."

***

Selles mõttes on ikka kurb olla täiskasvanu, et 'kõike' oled juba näinud ja valulävi tõuseb kõrgemale. Aga ega muudmoodi ka ei saa... Ma olen tähele pannud et ma tunnen end suht hästi nii palju lugenud ja palju mõelnud inimestega suheldes, kui ka 'asotsiaalidest' joodikutega. Millega ma ei taha öelda, et ma saan kõigiga suheldud. Tunnen end kohutavalt halvasti väga töökate ja väga liikuvate inimeste seltsiks. Tahaksin lihtsalt nööbiks muutuda seal....... millega ma, jällegi, absoluutselt ei taha töökaid ja vaimselt stabiilseid inimesi halvustada :D, nende najal püsib maailm... aga mulle tundub, et nad on veidi suletumad kui alkarid, kes sageli on lihtsalt liiga neurootilised, et viisakalt elada. Näiteks kui alkar on närvis ja sa võtad temaga rääkides ta käe oma käte vahele, siis ta rahuneb maha ja avaneb. Kui sa aga püüad tegusat tööinimest rahustada tema käppa krabades, siis ta hüppab püsti ja hakkab midagi tegema.
:)

Mees mul aga on selline... osalt snoob, osalt pedant, aga talle sobiks täielikult askeetlik esteetika. Mina võin vabalt veeta päeva maani kleidis ja kontsakingades, kõndida väärika aeglusega ja vestelda vaikselt, pausidega :D - aga ka täissuitsetatud toas, kus rögaämber paistab lauaserva alt ja sinna visatakse konisid, õllepurkide pealt tõmmatud pabereid ja kui kellelgi hakkab kiire oksele, siis aitab vana hea ämbrike...
Mehele ei sobiks kumbki keskkond, esimene tunduks talle abavajalikult kunstlik ja ebamugav, teine aga lihtsalt jäle!... Talle on vaja vähest, aga täpselt seda, mis talle meeldib. Rögaämber talle igal juhul ei meeldi :p, erinevalt siis minust :D.

Mehele eriti ei meeldi tegelikult väga paljud inimesed ja olukorrad, kuid ta on maast-madalast harjunud kõige üle irvitama nalja viskama. Ja huvitav, et kui ma vanasti rahustasin inimesi, et "mis te nüüd ometi solvute - ta teeb ju ainult nalja", siis nüüd ma ütleks samade naljade kohta hoopis: "Mis te nüüd ometi solvute - tema jutus ei puudu ju tõetera!" Aga eks selle tõetera pärast just solvutaksegi, enamjaolt...
...

Sellised esmasbahommikused mõtisklused siis, mis nüüd said otsa! Filosoofia lõpp! :D

weheartit.com