kolmapäev, 13. märts 2013

Episoodid



Selline tore lugu, et VT avastas enda jaoks majoneesi!
Nagu kõike muud, olen ma talle aastaid mitmesuguste toitude kõrvale majoneesi pakkunud, kuid ta raputab alati resoluutselt pead. Mõned päevad tagasi sõime praekartuleid ja ma isegi ei pakkunud VT'le majoneesi, kuid vaadates, kuidas paks kollakas kreem mu kartulitele potsab (ma ka ei salli neid vedelaid plastpudelimajoneese - mulle meeldivad ainult paksud nagu Salvesti purgimajonees ja Hellmann's Real), uuris ta, kas ta tohib oma kartulitükiga minu majoneesi maitsta. Ta sattus täielikku vaimustusse :D ... ja nüüd tahab ta iga päev praekartuleid majoneesiga... (ainult sellest ei tohi rääkida, et talle on aastaid seda sööki pakutud!)

Ta on minult küsinud, kas majonees on kasulik... Eeh..., ega vist pole, tegelikult ju?
Aga ma ütlen talle, et ega ta kahjulik ka pole :p

VT ei tea, aga ma olen talle siiski aastaid salaja natuke majoneesi sisse söötnud: ma ütlen, et teen munavõid võiga, aga tegelikult teen majoneesiga. Ja see on talle alati väga maitsnud, kuid kui ma talle ükskord selle välja ütlesin, siis ta lõpetas munavõi söömise - millest on kahju! Eks ma varsti proovin uuesti.

***




VT annab mulle oma vihiku kontrollimiseks.
Kontrollin ära, kõik on õige, kuid vihikut tagasi ulatades purskan ma endalegi ootamatult:
"Su käekiri solvab mind! Ja ma arvan, et nii mõnigi õpetaja võib sama tunda."

Oma lapsepõlvest ma tean, et mind noomimine ainult traumeeris ja paremaks ei läinud sellest mitte kunagi mitte midagi, halvemaks aga sageli. Niisiis üritan ma VT'd ainult paremini tegema julgustada. Seda enam, et tema vihikud näevad koledad välja osalt ka ohtra kustutustöö tulemusena ja kustutab ta sellepärast, et ta on nii rapsakas (närviline?): ma palun tal teha 'kahtlased arvutused' kõrvalisele paberilehele või kontrollida 'kahtlast võõrkeelset sõna' enne vihikusse kirjutamist, kuid tema parem kustutab 10 korda. Ja jumala pärast - püüda aeglasemalt kirjutada. Kui ma isegi ristsõnas, kus igale tähele on oma ruuduke, ei saa ta TRÜKItähtedest aru, siis on asi ikka väga hull!
See käekirja parandamise ja aeglasemalt kirjutamise jutt on meil iga päev...
Tal puudub igasugune huvi loetavalt kirjutama hakata.
Soovitused hoolikam olla ilmselgelt ei mõjunud, nüüd pean lootma vaid seda, et kriitika, mida ma enam hammaste taga hoida ei suuda, lõplikku laastamistööd ei tee...

Samas, mulle meeldib, et tema tähtedes on isikupära.
Aint et: miks see nii kole peab olema?

***


Käputäis aretatud Rootsi lapsi.

Lugesin eile õhtul TOOMAS PAULi "Uskumatu Tooma lugu".
Olen alles 30. leheküljel, aga seni olen päris imestanud, kuidas tema jutt järgib täpselt samu radu, mida mulle koolis õpetati:
- Margaret Mead ja tema prohmakad antropoloogia vallas;
- inimeste liigitamine ajumõõtude järgi;
- nature vs nurture, ehk mis mõjutab inimest rohkem: kas geenid või keskkond/kasvatus;
- eugeenika ehk inimeste sigimiskõlblikkusse üle otsustamine nende geenide järgi  ja superinimeste 'tootmine';
- sotsiaaldarvinism ehk ainult tugevamad jäävad ellu ja ongi tore;
- sundsteriliseerimised, et välistada halbade/väärtusetute geenide edasikandumine.

Selle viimase kohta aga oli lõik, millest ma seni midagi ei teadnud:

* Kõige järjekindlamad oldi aga Rootsis. 1922. aastal loodi Rootsi Rassibioloogia Instituut. 1932. aastal tulid Rootsis võimule sotsiaaldemokraadid, kes kahe aasta pärast käivitasid vaimuhaigete ja alaarenenute sundsteriliseerimise. Aastatel 1934--1974 steriliseeriti Rootsis üle 62 000 inimese, neist 90 protsenti naised. On uurimusi, mis väidavad, et Põhjamaade kõrge elatustase on, vähemalt osaliselt, saavutatud kolm põlvkonda kestnud kunstliku aretuse toel.

Nagu ma ütlesin, olen alles 30. leheküljel ja ei tea, kuhu see välja viib... ega ka, mida autor ise asjast arvab...
Tean inimesi, tarku inimesi, kelle arvates jobudelt sigimisvõime äravõtmine on endastmõistetav.
Teised targad räägivad sellise mõttelaadi ohtudest... ka väga õigesti.

Ma ise aga hakkan pisitasa selle poole kalduma, et kui riik ei tohi laste arvu piirata, siis ei pea riik ka lapsukesi ülal pidama. Ja ma ühinen oma isa arvamusega, et näiteks minusugune 'räädu' oleks peale sündi kohe hundimetsa tulnud visata. 
Ja mu isa pole üldse südametu seda öeldes. Ja otse loomulikult ei solvanud ta mind selle arvamuse väljaütlemisega. Ma tunnen nii suurt kergendust ausate ja avalate inimeste juures, et pole üldse tähtis, mida nad ütlevad :D
Keegi tarkpea ütles, et ole lihtsalt aus ja sa oledki originaalne.
Ja ongi nii, keegi ei julge aus olla ja kõik räägivad ühtsama ümmargust juttu, nii et kui keegi räägib otse südamest, siis on ümberkaudsed sellisest ootamatust originaalitsemisest jahmunud :)
Mu sõbranna, kes teab mind 7. eluaastaast alates, ütles hiljuti, et mu mõtted ja arutlused olevat juba lapsena kummalisi radu käinud. Et kui inimesed mõtlesid mingist asjast ühtemoodi, siis minul oli selle kohta päris kindlasti mingi hoopis teistsugune arvamus. Kahjuks ei mäleta ma sellest kõigest ise kõige vähematki! 
Ainuke veider asi minu lapsepõlvest, mida ma ise mäletan, oli see, et ma lugesin Viljandi tänavatel kõndides raamatuid. Aga autosid oli tollal imevähe ja (täiskasvanud) inimesed olid ka päeval tööl, nii et eriti ohtlik see polnud...

*

Pildid: izismile.com

2 kommentaari:

Skarabeus ütles ...

Mina olen kahe käega poolt,et ei toibutataks sügavalt enneaegseid.Olen näinud pealt,kus ema palub jumalakeeli,et las loodus otsustab,aga arstid otsustavad ikka ise----et oled lõpuks ise elu lõpuni vaimne sant oma kakukesega!
Innol-Irjal igasugu "häid" mõtteid,kommijatel paremaid :
http://toptop.ee/2014/03/14/eestis-eriliste-inimeste-olukorda-sama-mis-inglismaal-1960ndatel/

karikate emand ütles ...

Nende kahe jutud on nii kallutatud, et ei saa juba ammu lugeda.
Sain teada, et neil on laps, sõbranna kirjast - ja siis oli laps juba kahene vist. See oli päris hiljuti. Need inimesed elavad väga omas mullis..., aga võibolla elan ka mina, kes teab :)

Sügavalt enneaegsetega on nii ja naa. Daily Mailis on ikka aeg-ajalt olnud jutte, kus last ei elustata, sest see piir oleks 3 päeva pärast kätte jõudnud. Emast kahju, aga kas ta ikka kujutaks ette, mida selle lapse ellujäämine perele tähendaks?

Ka katseklaasilapsed pidid hapramad olema. Inimene ei peaks ikka jumalat mängima, aga kangesti tahaks.