Arstiabist

Briti lehest Daily Mail võib pidevalt lugeda juhtumeid, kus (sageli lapsed ja noored) saadetakse arsti juurest valuvaigistiga koju, kus nad mõne tunni pärast surevad. Sageli käivad vanemad juba mitu päeva erinevate arstide juures abi küsimas, kuid igal pool öeldakse, et on gripp või migreen, kui tegelt on 'katk' või meningiit.
Ja tundub, et ka hooldekodudes hoolimatu kohtlemise kätte surevaid inimesi on seal protsentuaalselt rohkem kui meil siin, arvult nagunii rohkem.

Nüüd on ka Eesti ajalehtedes kajastatud üha rohkem juhtumeid, kus haiget jooksutatakse ühest kohast teise, kuna kohal pole 'vastava ala spetsialisti'. Keeldutakse pilkugi peale viskamast, kuigi on ilmne, et igasugune arst teab misiganes haigusest või tervisehäirest rohkem, kui ootamatult hätta jäänud inimene ise. Oled tunde valu tõttu minestamise äärel, aga appi tullakse sulle alles siis, kui päriselt minestad - ometi on sul just minestanult vähem valus ja rahu hinges :)

Ja peale selle, et sa oled hädas, valust kurnatud või disorienteeritud - sa tõesti ei tea, kas vajad abi või oled lihtsalt paras viripott, kes teeb asjast, mille teised kenasti ära kannatavad, suure numbri. Ega hiljemgi ei tea.

Näiteks kord lõikasin ma luuni sõrmeotsa sisse ja see veritses väga kaua. Nüüd, aastaid hiljem segab see sõrmeots mind paljude tööde tegemisel ja mu vasak käsi jääb paremaga võrreldes ilmselgelt järjest nõrgemaks ja nõrgemaks. Kas oleks pidanud õmblema minema? Kas see oleks aidanud? Ja ausalt öelda - ma poleks nagunii jaksanud kuskile minna :D

Ja näiteks, kui ma valuvaigistitest mürgistuse sain: 1220 number soovitas lihtsalt perearstile helistada, kuid kell oli 5 öösel ja ma mõtlesin, et kui me arstil öösel ka magada ei lase, mis abi me siis päeval temalt ootame? Helistasin kell 8, aga perearst ütles, et liiga hilja on midagi teha ja tuleb lihtsalt ära kannatada. Õnneks oli mul 16-aastane õde külas ja ma jätsin kõik tema hooleks ja olin siis lihtsalt kolm-neli päeva meeletu peavaluga pikali. Aga mul tõesti vedas, sest kuigi mul oli mürgistuse alguses, kui ma veerand viie paiku öösel 'hõljumistunde' peale ärkasin, jube valusad kõhukrambid ja temperatuur 35,2, mitmetunnine poolteadvusel olek, kuulmishäired jms, ei jäänud sellest mitte midagi paha järgi. Mu maks väärib musi! :D
(Aa, siiski, aspiriini ma enam võtta ei saa - kõrvad lähevad 'imelikuks', teatud helid kaovad.)

Veel, mis ravimise ja ravi otsimise raskeks teeb: inimesed liialdavad või suisa valetavad, arstid teavad seda ja naljalt lihtsalt ei usu seda, mis sa neile räägid. Olen küll ja küll näinud arste, kes on veendunud, et pole võimalik, et sul on püsiv unetus. Sest keha ei jaksa niimoodi üleval olla. Või siis: kui sa tõesti sööksid nii palju kui sa ütled, siis sa kindlasti kaaluksid rohkem!
Nojah. Mida selle peale öelda?
Või näiteks kui mu kurnatus on sealmaal, et ma ei jõua tervituseks istuli tõusta, kui mees lapse lasteaiast koju toob ja arst soovitab selle peale aeroobikat!
Tõesti on abitu tunne.

Ja huvitav, mis veel siis saab, kui kiirabi väljakutsumise eest tuleb maksma hakata, kui sa kusagil kokku kukud? Tulebki õue minnes silt kaela panna, et "palun ärge mulle kiirabi kutsuge, mul pole raha, aga oleks jube kena, kui te mu teeserva veeretaksite, aitäh!"
Mulle on kiirabi vist vaid 2 korda elus kutsutud - ükskord, kui lasteaias mu pea lõhki löödi ja viimati aasta tagasi märtsis, kui ma linnaliinibussis teadvuse kaotasin. Millegipärast otsustati lõpuks, et ma ei pea maksma... aga ma mõtlesin seal pabereid oodates küll, et nii pole kohe üldse mitte aus, et su teadvusetut olukorda niimoodi alatult ära kasutatakse, et kutsutakse kiirabi, ja sina pead pärast maksma :D Ja muide, mul tuli praktiliselt igal hommikul tööle sõites bussis minestus peale! Kuna ma olen nii vastutustundlik inimene (ei taha bussi kinni pidada ega kiirabi jooksutada), siis lõpetasin töölkäimise ;)


Ma arvan nii, et arstidele meeldiks, kui kehva tervisega inimesed (nn 'kroonilised') lihtsalt rutem ära sureksid - siis peaksid terved inimesed vähem makse maksma ja elaksid paremat elu - elu, mille nad on tegelikult välja teeninud. Haige inimene elab aga tervete inimeste teenitud raha eest. See on tõsi ja arusaadav küll.

Ja polegi hullu - sealpool on rohi kindlasti magusam ja suhkur rohelisem :)

Pilt: weheartit.com