REET LINNA "Paljugi võiks öelda veel"

4. detsember 2010

Hmm hmm.
Hmm hmm hmm hmm...

Käisin kaks päeva tagasi üle pika aja raamatukogus. Sinna kohe ette oli tekkinud uus riiul elulugudega. Ja mina, nagu ikka, võtan selle, mis nina all on. Ei mina viitsi otsida, et äkki leiab ikka midagi veel paremat - nagunii leiaks, aga kuipalju vaeva! :D

Reet Linna ramatut olin juba ammu tahtnud lugeda, sest huvitav on, kuidas naine tuleb mahajätmisega toime. Eriti selline, kes on koos oma mehega pidevalt avalikkuse ees olnud.

Sellest lahkuminekust sain teada niipalju, et Ivo oli olnud täiuslik mees ja abikaasa, väga leebeke ja isetu. Püksid olid selles peres kindlalt Reeda jalas. Mida hakkab peale mees tugeva ja edeva naise kõrval? - minul pole ka halli aimugi.

Veel oli täiesti vapustav tema hea usk enda võimetesse ja oskustesse. Küll on ta andekas joonistaja ja kunstnikuhing ja kirja-naine ja... Ikka õpetajate lemmik ja väga tubli igal alal välja arvatud matemaatika. Teisal aga ütleb keskkooli lõpetamise kohta umbes nii: "Ei no päris viimane ma küll ei olnud... ikka seal kusagil keskel või nii..." Kui Meelis Kapstas soovitab raamatu pealkirjaks "Klassi parim", siis Reet protesteerib: "Aga matemaatikas ma ju ei olnud klassi parim!" Nagu ta muus oleks olnud... Kui oskaks oma lapsele ka sellist optimismi sisendada... Tänapaeval on enesekindlus veel olulisem kui Reet Linna nooruses. (((Tänapäeva sümbol minu jaoks: Orgasmieelses seisundis naised, kes Peep Vainu juhtimisel kriiskavad: "Homme müüme veel rohkem!")))

Raamat on nagu üks pikk intervjuu. Meelis Kapstas küsib/juhib ja Reet Linna räägib. Oma abieludest, tööst, pidudest. Seetõttu oli raamat korralikult liigendatud, konkreetne ja väga lihtne oli lugeda.


Mulle väga meeldis, et kaante vael oli palju ka fotosid koos selgitustega, mis ajal see on ja mis suhted kellelgi käimas on. Fotod on ikka kangesti huvitavad... mind huvitavad isegi täiesti võõraste inimeste fotod, nii et mina olen selline veider külaline, kes tõesti rõõmustab, kui fotoalbumid lagedale kraamitakse...
(Ja küll see Marju Kuut oli ikka ilus... Tegelikult mulle meeldisid need kirjud riided ja patsikesed ka, millega ta siin veel mõni aeg tagasi ringi kalpsas. Nii lahe stiil!)

...

Raske on rääkida inimesest, kes on rääkijast nii erinev, et sa ei tunne mitte midagi endast temas ära. Lasen siis rääkida tsitaatidel.

Juba esimeses tsitaadis selgub, et ka Reedal endal on endast erinevaid inimesi raske mõista:

* MEELIS KAPSTAS: "Viiu Härm võeti otse teisele kursusele /teatrikooli/. Oli ta teil juba koolilaval diiva?
REET LINNA: "Ta esines küll, aga tema meie klassi liidergrupis polnud, sest ta oli kogu aeg haige. Mõni ütles siis, et Viiu õppis ennast hulluks. Hästi püüdlik inimene, tema eesmärk oli kuldmedal. Nii võetigi ta teatrikooli otse teisele kursusele.
Hm-hm, ma pole küll kuulnud, et Viiu Härm hull oleks.
Ja ma julgen oletada, et otse teisele kursusele võeti ta ikka andekuse pärast, mitte sellepärast, et ta soovis keskooli lõpetada kuldmedaliga.


Teismeiga:
* Minu kodus oli vähe ruumi, aga sünnipäevi pidasime. Panime hommikuni! Ema mängis kaasa: kord oli ta hommikuks ühe klassivenna pintsakul varrukad kokku õmmelnud. Lõbus oli!


Oma esimesest mehest ja esimese lapse isast, oma peolembusest:
* Estraadistuudio kursus löödi ju õige pea laiali, pidude pärast sealsamas filas, all puhvetis. Ega see meeldinud ka Antsule, et ma õhtuti nii hilja tulin, väike laps kodus. Hoolimatu pole ma oma laste suhtes kunagi olnud, aga vahel läks lihtsalt kauem. Eks sellest tõusid esimesed tülid.
Hm, hoolimatu pole olnud, lihtsalt peod huvitasid rohkem...
Tagapool oli naljakas lugeda, et ta ei mäletanud enam, kas tema tütre nimi on ühe või kahe i-ga.
ja veel...
* Aga viisi Ants ei pidanud. Kui purju jäi, laulis mis kole "Sirbi-Ruts ja Sita-Aadu ehitasid heinasaadu..." (Naerab ja ohkab.) Nii me vaikselt lahku kasvasime.
Oo! et mees oli mats või? Labane võib olla mitut moodi. Piisab sellest, et oled rumalavõitu ja sinna juurde veel edev, ning oledki labane... Ka Reet ise ei jäta kuigi delikaatse, haritud naise muljet, ehk ta pole mingi Grace Kelly...


6. detsember 2010

***
Ohh, vahepeal hakkas nii igav ja paha, et ei viitsinud edasi kirjutada.
Lugesin hoopis Liv Ullmanni eluraamatut.
Samamoodi intervjuudest koostatud, kuid midagi hoopis-hoopis muud...
***

Reeda esimesed muljed Ivo Linnast:
* Oi, jumal, selline saledake ja pehmekene, ja nii imelise naeratusega! /.../ Iff oli nii tagasihoidlik ja häbelik. Kõigi linnavurledega võrreldes ikkagi maapoiss, olgugi et õppinud aastakese Tartu Ülikoolis. Aga milline naeratus! Iga asja peale ta muudkui naeratas. See oligi, mis võlus. Eks selle orki ma läksin ja paljud naised veel tänaseni, no võibolla nüüd enam mitte nii paljud.

Hilisemad muljed:
* Ta oli nii hea abikaasa, kui üldse olla saab! Kõik kadestasid ja imetlesid: missugune isa! Pesi lappe, tegi kõike. Tuli haltuuralt, surmväsinud, ja ikka oli nõus last vaatama, et mina saaks välja magada - müstiline!

* Ootasime Ifiga nii väga just tütart. Sest teadsime: armastusest sünnivad tütred, sõprusest pojad. Ja see on kohe kindlasti nii! Tinnist sai meie printsess!
Sellised 'eba-uskumused' on nii huvitavad, minu meelest. Näiteks raamatus "Spermasõjad" väideti sama kindalt, et kui suhe on kindel/stabiilne/turvaline, siis sünnib poeg, sest Suur Loodus (vms) teab, et see isa kasvatab oma järglase ka üles. Kui aga on tõenäoline, et isa oma pere maha jätab, siis sünnib tüdruk - sest uuel mehel on võõrast tüdrukut lihtsam omaks võtta kui võõrast mehe-hakatist.

Naljakas ja kummaline oli lugeda sellest nõukogude-aegsest suhtumisest, et riiki tulebki lüpsta ja kes juhust ei kasuta, on möku ja loll. Nii see oligi, omal ajal... Polnud üldse imelik niimoodi arvata. Enamik arvas, et ainult nii saabki. Ja mida mina tean, see võis tõsi olla...
* Aga mulle meenub praegu hoopis, kuidas me siis televisiooni täiega tõmbasime. Praegu pandaks kinni selle eest! /Sotsmaadest saabunud tähtede ülesvõtmiseks/ eraldati üsna suur raha, aga tihtipeale nood muusikud honorari ei küsinudki. Siis jagasime Veltsiga selle summa omavahel ära. See anti sularahas toimetaja kätte, keegi ei pärinud aru ka, ja nii sai õige mitu korda Eesti Televisiooni tõmmatud.

Ajakirjas Naisteleht kirjutamisest:
* Aga kui olin esimese loo Kaia Kanepiga ära teinud, siis mõistsin, et tegelikult mulle tohutult meeldib ka see töö. Olin ju koolis väga hea kirjandite kirjutaja, eesti keele õpetaja lemmik. Grammatika polnud mul kõige parem, aga hea fantaasia, mõte jookseb päris hästi. Inimesed, kellest kirjutan - ikka samad, usaldavad mind. Nad teavad, et mind ei huvita, kes kellega magab. Kui keegi ise sellest räägib, siis on muidugi tore. Omal moel katsun selle sealt kätte saada. Sest tahetakse ju kõike teada.

Üks positiivne lõik ka - sellest, kuidas inimesed muutuvad:
* Aga seal: mina, kõht õieli ees, ja too Volk /Peeter Volkonski/ lihtsalt mõnitas mind kuis jaksas - mind minu raseduses! Olin nii solvunud, et lausa nutsin, ega suutnud seda aastaid talle andestada. No täiesti nõme - mats, mölakas, rõveda suuga inimene!
Aga aegamööda õppisin Volki tundma, praegu oleme uskumatult head sõbrad. Nüüd on just Volk see inimene, kes jõulu ajal saadab mulle alati sõnumi, kui lausa ei helista. Ja kui ilusaid sõnumeid ta kirjutab! Vaat, kuidas aeg meid ja meie suhtumisi muudab!

*
Kokkuvõtlikult ütleks, et see oli raamat, mis ei pakkunud midagi hingele ja kust polnud midagi ka kõrva taha panna.
Raamat, mis näitas mulle jälle minu suuremat hirmu: inimest kes valjult räägib ja laia kaarega teeb, kuid keda pole - no soul shining through.