Olen märganud, et viimasel ajal olen androgüünsete modellidega ära harjunud. Veel kolm aastat tagasi tekitasid nad minus täielikku õudust või nõutust. Ilmselt ma vaatasin ka riideid kui puhtalt tarbeasju, mitte kui potentsiaalset 'kunstivormi'. Ehk olen ma ära harjunud, et igasuguseid näiliselt mõttetuid asju, mida inimene kirega teeb, võib kunstiks nimetada, kui autor ise seda teeb... Ja nüüd vaatan poiss-tüdrukuid piltidel täitsa huviga, kuigi pean ütlema, et nad tunduvad mulle endiselt kuidagi haavatavad ja armetud, ei liha ei kala, nagu öeldakse.Esimesel pildil on Rootsi (mees)modell Wiktor Hansson. Vaat teda vaadates oli minu esimene mõte: Vaene poiss - milline tüdruk omale sellist peikat tahaks?! :D Siis hakkas endal ka imelik, et ma kohe niimoodi mõtlesin. Google'i pildiotsinguga leiab temast tegelikult ka mehelikumaid pilte.
Haprad mehed pole tõesti minu rida. Mul hakkab neist kohe hirmus kahju, sest nad on ju 'silmselgelt' haiged või suremas, ja kui ma juba kedagi haletsen, ei näe ma teda mehelikuna ju. Kuid vaatama ja imestama, võibolla mingis mõttes isegi imetlema jäin ikkagi...
Üks põhjus on muidugi see, et poiss on albiino. Mina ei tea, miks neid punapäid vanasti narriti. Punapead on ju lihtsalt imekaunid! Vaadake kasvõi näiteks seda teist pilti, millel on sarja Mad Men staar Christina Hendricks. Kas võib olla veel kaunimat nägu?
Pildid on kusagilt Internetist 'varastatud'. Ma nimetan need arvutisse salvestades ümber ja pärast enam ei tea, kust leidsin... :(
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar