Nuga selga

Jälle üks huvitav artikkel ajakirjast Psychology Today. Räägib see passiiv-agressiivsest käitumisest, varjatud käkkikeeramisest, mis on peidetud ilmsüütute silmade ja ohtrate eneseõigustuste taha.

Katkendeid:

* Passiiv-agressiivsed inimesed on meistrid vastama nii, et vastus su segadusse ajab ja sa midagi teada ei saa, ning tegema 'süütuid vigu'. /nt ütlevad midagi hämmastavat õelat ja kui sa selle kohta aru pärid, seda põhjendada palud, ütlevad nad, et neil läksid sõnad sassi, muudavad veidi sõnade järjekorda ja teevadki õelutsemisest konstruktiivse kriitika. Või lihtsalt eitavad suurte silmadega, et nad niimoodi ütlesid ja kinnitavad, et sa said valesti aru. Kuid sa jääd ikka mõtlema, et see polnud nii ilmsüütu apsakas midagi. See oli peidetud, arusaamatu põhjusega vaenulikkus./

* Passiiv-agressorid väljendavad oma viha kaudselt, tavaliselt sel moel, et kui neil midagi ära teha paluda, vussivad nad selle ära. Paradoksaalsel kombel ihaldavad nad heakskiitu ja teiste sõltumist neist, siis aga hakkab neile tunduma, et nad jäävad sellesse suhtesse lõksu, mis ärritab neid. Oma frustratsiooni elavad nad välja palutud asju/tegusid edasi lükates /- kas parandasid selle ära? - ei. ei ole veel jõudnud./, unustades /- kas viisid kirja posti? - ei. unustasin./ ja meelega saamatult käitudes, nii et neist pole abi.

* Kuid kuna nad tajuvad avalikku vihastumist - nii enda kui teiste oma - alati ohtlikuna, vihkavad nad tülitsemist ja ilmset vastandumist kellegagi. Kui ähvardab oht, et nende peale tõsiselt vihastatakse, hakkavad nad ärevalt kinnitama, et asjad pole üldse nii nagu näivad ja püüavad paaniliselt potentsiaalset vihastujat maha rahustada. Nad leiavad endale alati õigustusi ja ei tunne end põhjustatud jamades süüdi.

* Kuidas neid siis ära tunda?
Mõned neist on kadumiskunstnikud, kel pidevalt õnnestub vältida mingite oma kohustuste täitmist. Teised manipuleerivad mossitamisega: nad nõustuvad rõõmsalt Etioopia restorani sööma tulema - peaasi, et mitte riskida sellega, et kutsuja solvub, kui tema valitud koht ei sobi - kuid siis mossitavad menüü kohal ja tellivad lõpuks vaid klaasi vett, makstes niimoodi kutsujale kätte selle eest, et ta nii ebasobiva koha valis.
Umbes pool passiiv-agressiivsetest inimestest on täiesti teadlikud sellest, mida nad teevad. Teised käituvad sõgedalt ja siis imestavad ilmsüütult, mis kaaslaste vere küll keema ajab.
Nii või teisiti - raske on teha vahet hooletusvea ja passiiv-agressiivse sabotaaži vahel. Maja peale laiali jäetud mustad nõud või sobimatud kingitused võivad tingitud olla ka halvast mälust. Kui partner sinu vajadusi aga pidevalt ignoreerib ja sulle olulisi asju unustab, siis võib arvata, et mängus on varjatud viha.

* Kui ajutiselt segaduses või püsivalt ebakompetentne töökaaslane ütleb pärast prohmakat: "Mul on kahju, ma ei saanud ülesandest aru," siis passiiv-agressiivne inimene nihverdab vastutusest kõrvale. Isegi juhul kui ta vabandab, tunned sa end osalisena inetus mängus, tunned end manipuleerituna ja haistad tema ebasiirust.

Njaa...
Mu ema on (oli? - me enam eriti ei suhtle) selline, kes ütles midagi jube haavavat ja siis väitis, et tal läksid sõnad sassi, või et ta lihtsalt ei öelnudki seda, mida mina kuulsin. Ma kuulasin teda ja mõtlesin, et see õel torge läks koba kohta kuidagi liiga täpselt pihta. Kuid vaadates tema jahmunud, eitavat, paluvat nägu, ei teadnud ma enam, mida arvata... Ma mõtlesin kogu aeg, et meie tajutud reaalsus on nii erinev, et üks meist peab olema täiesti hullumeelne. (Kuigi, miks üks, eksole? :D)

Ka jättis ta meid vennaga, kui me lapsed olime, mõne asjaga hästi pikalt ootama...
Näiteks söögiga. Ta on 'ajaneelaja' - ta võib asju teha nii aeglaselt, et see pole lihtsalt võimalik, see on üleloomulik. Ma arvasin kaua, et ma pean mäletama valesti oma valusat, mänguisu äravõtvat nälga, kui söök ei saanud ega saanud valmis ja me kööki vaatama/leiba võtma minna ei julgenud... Aga nüüd tuleb välja, et siiski ka teised mäletavad teda nii. Üks tuttav rääkis, et mu ema tuli töölt ja hakkas riisisuppi tegema. Aga nemad ei jõudnud ära oodata, millal see valmis sai, ja läksid enne magama. Ma olen täiskasvanuna mõelnud, et võibolla ta vihkas emaksolemist kusagil sügaval oma sisimas, ja seepärast see kohutav aeglus meie eest hoolitsemisel... See pidi olema sügaval alateadvuses, sest sõnades ja teadlikkuses on ta õudselt lastes kinni, lausa hirmuäratavalt. Tema kolm last on tema meeles täielikult tema laiendus, mitte eraldi eksisteerivad, iseseisvad mutukad. Eks reaktsioonina sellele hoiavad kõik lapsed temast võimalikult kaugele - täiskasvanu ei taha enam olla oma ema omand. Kui sa oled kellegi omand, siis on tal õigus teada saada sinu mõtted ja tunded ning kasutada sinu olmelisi vahendeid, sest koos sinuga kuuluvad need ka talle. See on ebameeldiv tunne, kui sa võõristad või umbusaldad seda teist inimest, kes sinu elu jagada tahab.

Mehe puhul ma esimestel abieluaastatel olin jube valvas selles osas, kas tal on meeles mu eelistused ja kas ta on abivalmis... Aga tema on selline rahulik - kui ta unustabki poest midagi tuua, läheb ta kohe tagasi öeldes: "Kellel ei tööta pea, töötavad jalad." Nii et Meest ma küll passiiv-agressiivsuses süüdistada ei saa, tema on väga sirgjooneline inimene.

Ma olen tegelikult üllatunud siin artiklis esitatud arvamuse peale, et pooled neist teavad täpselt, mida teevad. Mida see tähendab? Et sul on meeles, et sa pidid kirja posti panema, aga sa lihtsalt ei pane - lähed koju ja ütled, et unustasid, lased kõrvad longu ja naerad salaja pihku??? No ei tea...

Aga ma arvan, et enamik inimestest käitub teinekord passiiv-agressiivselt. Kui oleme ebamääraselt solvunud, tajume mingit ülekohtutunnet, siis tekib mingi trots ka omalt poolt tööandja või partneri vajadusi ignoreerida - nii et me saame selle süütuks veaks lugeda ja sabotaaž pole ilmselge.

Jälle üks kurblik lugu sellest, kuidas inimene on iseenda ohver. Sest me kõik ju soovime õnnelikud olla. Teinekord aga käitume nii, et see võimatuks muutub.