Siiski pole mõnikord parata ja lihtsalt tuleb minna. Homme pean ligi 5 tundi linna peal kaperdama, kuna Väike Tüdruk läheb kooli-kooriga kirikusse lauluproovi (1,5 h) ja siis esineb muidugi ka veel (karta on, et sama kaua). Ega ta üksi lähe - viin ta ära ja ise... ohh, ma ei tea. Vanasti käisin just sellistel puhkudel poodides. Aga nüüd on üle 10 aasta selline huvitav seis, et ka Mehe rahakotis ulub tuul ja poodidesse asja pole. Siiamaani mõtlen ühele 200-kroonisele käevõrule ja vist isegi vähem maksnud laekale, mida paar kuud tagasi sundolukorras poodides käies nägin..., aga osta ei saa. Isegi kohvikusse ei raatsi nagu minna. Ja ongi hea, muidu telliksin kindlasti talvekülmaga vastupandamatut iiri kohvi ja siis peaksin kiriku nuka taha pissile minema...
Aga kui ma siis homme nüüd välja lähen, siis ikka tõelise kubujussina külma tõrjudes. Ma kudusin hästi paksust täisvillasest lõngast labakud. Mõlemat lõnga oli nii vähe, et mustrit ei hakanud tegema, musta triibu tegin sellepärast, et vaatasin, et sinisest lõngast üksi ei tule välja. Ja nende hiiglasuurte labakute sisse panen soojad, samuti villase voodriga nahkkindad...
Riietun aga nii: panen endale ilusti selga retuusid, teksased, särgi, sviitri ja paksema sviitri. Ja kogu selle korraliku talveriietuse otsa tõmban need hiigelsuured Vanaisa Vanad Püksid. Ja sinna peale siis veel selle suure kampsuni (pildilolevat kampsunit kahjuks mina ei kudunud). Kaks paari sokke muidugi ka.
Talv pole muud kui surma proovinäidis.
1 kommentaar:
Ja-jah,kõhnadel on talvega probleeme.Aga minu pärast võiks kogu aeg ainult talv olla,nii väga jumaldan ma seda!
Postita kommentaar