Mis ei tapa, teeb nõrgemaks

„Mis ei tapa, teeb sind tugevaks!“ ütles Nietzsche (ja suri, hehehee) ja ütlevad veel tänapäevalgi paljud inimesed. Olen väga palju aastaid imestanud, miks seda öeldakse. Enda puhul öeldakse seda vast lihtsalt jutu/kurtmise lõpetuseks, sageli irooniliselt. Aga kui seda teisele inimesele öelda, on see minu meelest jube jõhker. Nagu ka ütlus: „Kellelegi ei anta suuremat koormat, kui ta kanda jõuab.“ Jumal küll, igal pool murduvad inimesed oma koormate all. Kuidas on võimalik seda mitte näha? Mulle tundus alati, et aina uued jamad üha nõrgestavad inimest. Ja nüüd leidsin ajakirjast Psychology Today artikli, mis seda kinnitab.

Siin öeldakse:

Üks põhjus, miks me usume, et traumad võivad olla ülesehitavad, on see, et me tunneme selle protsessi mingeid variatsioone. Kui antibiootikumidekuur baktereid lõplikult ei hävita, siis bakterid muteeruvad ja muutuvad antibiootikumide suhtes resistentseks. Kui inimesed läbivad raske treeningprogrammi, siis nende tase suure tõenäosusega paraneb. Kuid - inimesed pole bakterid ja raske treening pole traumaatiline sündmus.

On tõsi, et evolutsioonilises mõttes jäävad häda-aegadel ellu tugevamad. Kuid tugevaks ei teinud neid häda-aeg – nad olid tugevad hädast hoolimata, mitte tänu sellele.

Ränk elukool ei ole psüühikat turgutav vaid lihtsalt – ränk. Kui murdunud luu ära paraneb, ei muutu ta tugevamaks kui ta enne oli, ega jää tavaliselt isegi sama tugevaks, vaid ikka nõrgemaks. Mis meid ei tapa, teeb meid nõrgemaks.

Arengupsühholoogia-alased uurimused on veenvalt tõestanud, et traumatiseeritud lapsed kogevad uut emotsionaalset madalseisu suurema, mitte väiksema tõenäosusega. Karmis ümbruskonnas kasvanud lapsed on haavatavamad, mitte kangemad. Ning edaspidises elus kogevad nad suurema, mitte väiksema tõenäosusega uusi raskusi.

Sama toimub ka täiskasvanutega. Ühe saatuselöögi üleelamine teeb sind järgmise puhul pigem tundlikumaks kui tasakaalukamaks. Kusjuures tugevat mõju võivad avaldada ka palju aastaid varem kogetud raskused.

Kõige paremad armee-koerad, keda saadetakse vaenlast-terroristi jalust rabama, saab just armastuse ja tähelepanuga kasvatatud koertest, mitte eluaeg enda eest võitlema pidanud tänavakrantsidest – viimased on etteaimamatud ja neid pole võimalik treenida. Just hoolitsus ja armastus teeb psüühiliselt tugevaks.

Sama kehtib ka inimeste puhul. Hädad ja kaos ei muuda sind tugevamaks ja osavamaks selle maailma viletsusega toimetulemisel. Tugevamaks muudavad sind hoopis hellus ja hoolitsus, sest need arendavad ja toidavad õppimis- ja kohanemisvõimet, sealhulgas oskust enda eest võidelda ja hilisema elu raskustega kohaneda.