KETIL BJORNSTAD "Liv Ullmann - elujooned"

Vist kolmas eluraamat Norra päritolu näitlejannalt, kes mulle pakkus huvi Ingmar Bergmani naise ja muusana. Raamatust sain teada, et neil oli ka laps, ning et nad olid ka 'ametivennad' - ka Liv Ullmann on lavastanud mitmeid filme.

Raamat on koostatud Norra pianisti ja kirjaniku Ketil Bjornstadi ja Liv Ullmanni vestluste ja Liv'i päevikukatkendite ja muude kirjutiste põhjal.

Liv jätab emotsionaalse introverdi mulje. Ta räägib kogu aeg, kuidas ta ei taha kedagi pahandada ega kurvastada... ta nimetab ise ennast people-pleaser'iks - et ise ka ei märka, aga juba on tormanud hoolitsema teise inimese emotsionaalse heaolu eest ja enda tunded kõrvale jätnud... Tunnen paljus ennast ära :)

* Kui operaator ei vasta nõuetele, siis ma ei ütle: "Okei, peame ta välja vahetama." Ma kohandan ennast vastavalt olemasolevatele võimalustele. Ja ma mäletan filmi tegemisi, milles ma olen kaasa mänginud, ja ma näen, kuidas juuksur seab mu juuksed täiesti sobimatult. Siis keerlevad mu mõtted rohkem selle ümber, kuidas olla, et mu juuksur ei kurvastaks, kui selle ümber, et ma terve filmi jooksul näen soengu tõttu idiootlik välja. Jah, pigem ma näen soengu tõttu idiootlik välja, igaveseks ja tuhandete inimeste ees, kui et mu juuksur tunneks end sel ühel päeval puudutatuna ja kurvana.

* Rahvastel, kelle kombed ei näe ette pildistamist, on õigus. Sellest, mis on pildil, on juba saanud minevik. Ma olen teel ja ei saa hetkekski peatada oma elu ja öelda, et nüüd olen siin. "See on see koht. Peatu!" - see tähendaks omaenese teekond pooleli jätta. Kas ma vajan neid pilte, et endale jutustada, mis on juhtunud? Muljeid hoian ma sügaval hingepõhjas. Nimelt seal on nad tõelised...
Ma mõtlen ka sageli, et see, mis minust minu teeb, peaks olema liidetud minu rakumälusse juba... ja mul pole vaja alles hoida päevikuid ega midagi sellist. Pole vaja kaasas tassida tunnistusi mineviku kohta. Ma ise olengi oma minevik, tunnistus selle kohta, et see on olnud. Unistus sellest, et võiksin oma asjad kohvrisse pakkida ja - vajadusel - häirumatult uues keskkoonas edasi elada, läheb aina tugevamaks. Tahan, et kõik, mis teeb minust minu, oleks minu sees kaasas ja et ma ei nutaks taga asju, mis ühte kohvrisse ei mahu. Mõtlen sageli, et mis ma selle kohvri sisse siis paneks... :)

* Liv Ullmann: Sa ju tunned mind. Me lävime kõige meelsamini telefoni automaatvastaja kaudu.
Ketil Bjornstad: Jah, ja kui ühel päeval üks meist tõepoolest võtab telefoni vastu, võpatame me kõvasti ega tea päriselt, mida me ütlema peame.
LU: Nii ongi.
KB: See tähendab ju ennast maailmale kättesaamatuks teha, leida endale kindlad raamid. Haruki Murakami kirjutab sellest oma viimases raamatus "Kafka mererannal". Inimesest, kes armastab piiranguid elus sügavamalt kui ükskõik mida muud. See tähendab, et tuntakse end hästi nelja seina vahel. Hans Scherfig on kirjutanud samast asjast "Kadunud volinikus". Alles siis, kui peategelane on vahistatud ja satub vanglasse, tunneb ta end õnnelikuna.
LU: Oh, mulle on see tuttav. See olen mina! See olen mina! Ja peagi sa mõistad, et see on ka Bergman. /.../ Aga minul on väike tuba, mu töötuba. See on nii imekena. Ja mul on lapitekid, ja ma olen liiminud seintele tohutu hulga asju. Ainult seal olen ma õnnelik.
KB: "Õnnelik on see, kel on oma tuba," kirjutas Jens Bjorneboe "Vaikuses".
Jah, kuigi end piiri taha hoides võib elu väljastpoolt näida piiratud, väike... kuid piirid kaitsevad seda mis sul päriselt on maailma eest, maailmaga segunemise ja kadumise eest. Ka mina armastan oma tuba ja piire.

* LU: /.../ Ingmar viis mind rätsepa juurde, olin kõigest kahekümne viie aastane ja mulle õmmeldi kaks kostüümi, täiesti sobimatutes värvides, aga ma ei julgenud neist keelduda. Ma nägin hullumeelne välja, end ma ei teadnud seda, sest ma uskusin, et tal on õigus.
KB: Olid sa tõepoolest nii kuulekas?
LU: Olin küll. Aga ära unusta, et ma võin ka vihastada, kuigi näen leebe välja. Inimesed ei mõista alata, et kui ma ütlen ei, siis nii ma mõtlengi.
:D
See on nagu üks-ühele minu elust.
Ka oli peika, kes mind täiesti sobimatutesse riietesse toppis ja ma ei vaielnud, kuigi tundsin end väga ebamugavalt. Mõtlesin, et see pole väärt tülliminekut ja ehk on siin midagi, mida mina ei näe-mõista.
Ning sama inimese puhul selgus ka, tema üllatuseks, et kui ma mõnele ebameeldivale soovitusele siiski ei ütlen, siis mind ümber ei räägi ja vestluste/ajuloputuse käigus muutub mu 'ei' ainult tugevamaks.
Et ma ka - tõesti püüan vastu tulla, kui ma vähegi suudan. Kuid kui ma tunnen, et ma ei saa 'endaks jäädes' midagi teha, siis ma ei tee, nii tühine ja väike, kui see asi ka tunduda võib.

Pildike Ingmar Bergmanist lennujaamas:
* Ta vihkab reisimist ja kardab - inimesi, kogu möllu. Hirm on ta halvanud, ta tunneb tugevat tungi koju naasta.

Veel Bergmanist:
* Tal ei olnud mingit muud olemise viisi. Kui pidada kinni plaanist. /.../ Ei tohi plaanist kõrvale kalduda. Lähen koju ja võtan lõunaks oma jogurti. Ja seda ta ka kindlasti tegi. /.../ Ingmar Bergman on komplitseeritud inimene. Ja ma imetlen, et ta on suutnud ohjeldada nii rasket elu, kui on see, mis on tema sisimas, ja seda nimelt oma mallist kinnipidamise läbi. Olen väga õnnelik, et vabanesin sellest.
Jah, neurootikutele ja ärevikele ikka soovitatakse päevaplaani, et nad midagi ikka tehtud saaks, mitte segaduses ringi tuiama ei jääks, et üleloomulikult palju on teha justkui ja nii paljuga tuleb arvestada sealjuures ja... Päevaplaan näitab, et igale asjale on oma aeg ja kui plaanist kinni pidada, siis SAAB kõik tehtud.
Tagapool on öeldud, et ka Liv ise elab tiheda, kindla päeva-/tunniplaani alusel ning leiab, et see annab talle turvatunde.
Mina ka, mina ka... :)

* Liv kirjutab: "Ma loodan, et kaks inimest võivad kokku kasvada, teineteise kõrval ja teineteisele rõõmuks. Ilma et üht alla surutaks, selleks et teine oma tugevuse säilitaks.
Võib-olla tähendab see, et teisel olla lastakse, ka küpsust.
Lubades mul olla see, kes ma olen.
"Ükski mees ei ohverda oma au selle pärast, keda ta armastab," Ütleb Helmer. Ja Nora vastab: "Seda on sajad tuhanded naised teinud.""

* Woody Allen on ainuke, kellega ma võin välja minna, ilma et keegi seda kommenteeriks, sest me peaaegu ei vestle omavahel, kuna oleme mõlemad ühtmoodi ujedad. Sellepärast ei jää muljet, nagu tunneksime teineteist - kuigi istume kahekesi sama laua taga, kus kedagi teist ei ole.
Woody Allenist on üldse palju vahvat ja armast juttu :)))

* Me ei saa vaadata üht näitlejat filmis ja mõelda, et see on hea näitleja. Me peame nägema inimest.

* KB: Sa oled kord öelnud, et truudusetu olla on midagi enamat kui lihtsalt truudust murda.
LU: Paljud truudusemurdmised saavad alguse sellest, et arvatakse: see ei tähenda midagi, see on lühiajaline ja hiljem ununeb. Kuid sa ei saa puudutada teist inimest - ma mõtlen teisele inimesele tõeliselt lähedaseks saada, intiimselt - ja kolmas osapool ei tea midagi, mis toimub - ilma et sel kõigel poleks oma tagajärgi. Halbu tagajärgi. Kolm inimest elavad truudusetult ja üks neist võib-olla ei ole isegi teadlik sellest. Minu meelest tähendab see sohitegemist elus.
KB: See on ju ka kurb tõde, kui varjatakse midagi selle eest, kellele tegelikult peaks kõige lähemal seisma ja tema eest nii hästi kui võimalik hoolitsema; nii võetakse sellelt inimeselt võimalus ise valikuid teha.

* Mulle meenub üks päev Calcuttas. Noor naine elas tänaval prügihunnikute keskel. Ta oli korjanud neli puuhalgu, mida ta hoolega valvas lootuses leida midagi, mida võiks keeta. Ma seisin ja vaatasin. Siis hakkas sadama. Ja ta kutsus mu oma salli alla. Ta tõstis selle ettevaatlikult meie peade kohale - ja nii me istusime seal vaikides, tema ja mina. Meil ei olnud ühist keelt. Aga me istusime seal - sõpruses -, sest tema oma salliga hoidis meid mõlemaid kuivad. Me teadsime nii vähe teineteisest. Aga tema teadis, et mina seisan seal ja saan märjaks - ja et tema võib mind kaitsta. Oma salliga.