Ausalt öeldes kriban siia seekord asju, millest kõigest olen rääkinud, kuid täna keerlevad need mõtted peas nii, et parem oleks need sealt välja saada.
Kui inimene pingutab, soovib ta selle eest saada tasu.
Hea tulemus ei ole tasu, kui inimesel endal on sellest tulemusest poogen, kui ta teeb oma tööd ülemuse, õpetaja või abikaasa soovide, ootuste ja vajaduste tõttu.
Seega pingutamise eest inimene peab saama ka midagi sellist, mis talle endale oluline on.
Kui seda ei toimu, jõuab inimene kriisi.
Enamik inimesi ei saa kunagi aru, et kriisi põhjus on ebaautentsuses: sa elad elu, mida sa ei väärtusta, sa oled inimene, keda sa ei hinda ega armasta; sa oled see tubli inimene enesereetmise hinnaga.
Sellest kriisist õpetab psühholoog inimese väljuma endale valetamise teel.
Inimene julgustatakse uuesti saavutustena nägema tema jaoks ebatähtsaid asju, nimetama rõõmustavaks asju, mis inimesele tegelikult rõõmu ei tee ja seadma eesmärke, mis sageli inimest ennast üldse ei kõneta.
See on ajupesu, mida tehakse sooja südame ja parimate kavatsustega.
Inimene õpetatakse ühiskonnas funktsioneerima nii, et ta valetab endale, et on rõõmus, et saavutas selle või tolle (mini)eesmärgi.
Näiteks: inimene on depressioonist voodihaige ja arst õpetab teda rõõmu ja uhkust tundma nende kordade üle, mil inimene voodist siiski välja tuleb. Kuid kui see inimene ronis sealt välja kohutava vaevaga, seda olukorda ja ennast vihates, siis on "selle üle rõõmustamine" endale valetamine - see on pigem enesesundimisele allaandmine kui edulugu. Sind lihtsalt pannakse mõtlema, et loogiliselt võttes sa peaksid enda üle uhke olema ja küllap sa võid nõustuda, et sa vist siis oled, jah, sest kuidas sa pole, kui ise ka saad aru, et peaks. Eriti kui seda "jahhi" sult kuude kaupa taga nõutakse. Tegelikult nõustud sa rõõmustama selle üle, et tegid midagi, mida sa üldse ei tahtnud teha (= enesereetmine). Sa lihtsalt väsid ära sellest psühholoogile "pideva pettumuse valmistamisest" ja põgened tagasi tööle, kus väsid vahelduseks teistmoodi.
Või näiteks küsitakse sult: Aga kas töölkäimise juures on ka mingeid plusse, näiteks palk/raha? Kuidas inimene saab öelda, et raha pole talle oluline :D, on ju ikka, muidu ta ei langeks depressiooni vaid jalutaks lihtsalt vilistades teda vaevanud töölt minema. Nii et inimene ei saa vastata, et raha pole talle oluline.
Kuid see on vale. (See?) raha ju täiesti ilmselgelt ei ole kaugeltki piisav tasu (selle?) töö eest, muidu inimene saaks hakkama. Võib olla nii, et mitte ükski raha ei asenda rahu, mida inimene tegelikult soovib.
Psühholoog paneb sulle sõnad suhu ja 'aitab sul endale eesmärgid seada' (tegelikult inimene sageli lihtsalt loogika abil punnitab välja, mida ta PEAKS selles olukorras oma eesmärgiks seadma) ning mis on järgmine asi?: sa oled seadnud eesmärgid, nüüd mõtleme välja sammud, mida nende eesmärkide saavutamiseks teha!
Veel punnitamist sõnade ja mõtete kallal, mis inimeses endas mingit vastukaja ja optimismi ei tekita...
Kui sammud on välja mõeldud, tuleb hakata neid samme mööda astuma, sest miks sa nüüd selles etapis sõrad vastu seadma peaksid? :D See poleks loogiline! Sul on eesmärgid! Sul on vahendid! (= sa oled oma varasemate järeleandmiste lõksus!)
Ja ongi inimene autentsusest eemale juhitud. Trallallaa ja plaksu-plaksu... :(
Kas on inimesel võimalik olla õnnelik, olemata autentne?
Ma tõesti ei tea ... - ma loodan küll, ausalt öeldes, neid inimesi on ju nii palju, kes ei mõtle 'oma südamega/kõrgema tarkusega' ja teevad ja mõtlevad reipalt seda, mida peab. Nad arvavad, et nad vihkavad laisku ja lolle, kuid tegelikult nad vihkavad iseennast. Inimene, kes ennast või enda elu (salaja) ei vihka, ei saa ka kedagi teist vihata.
Kas saab õnnetu olla inimene, kes on autentsust hoole ja armastusega praktiseerinud ja loobunud uskumusest, et teiste inimeste hea enesetunde või ühiskonna ootuste nimel peab ta olema ja tegema isiklikult tema jaoks mõttetuid, energiat ja elurõõmu röövivaid asju?
Või kas me peame olema/elama kibestumises ja täitma vastutustundlikult oma väsitavaid ja ebameeldivaid kohustusi, ehk elama ebaautentsusest tekkinud kriisis, kust välja ju ei pääsegi, kohustused, mille hulgas on mõne inimese jaoks ka vastuvõetamatuid, ei kao mitte kunagi mitte kusagile!? Endale oma soovide, hinnangute ja meeleolude kohta valetades saab seda sisemist konflikti lihtsalt summutada. Kuid inimene ei arene niimoodi iseendaks ja kas on üldse mõtet elada millegi muuna?
Samas - ta funktsioneerib. Ühiskonnale ja tema perele on see hea, kui nad midagi paremat ei tea.
Arukas inimene mõistab, et elu on täis kompromisse.
Julge ja autentne inimene näeb, et põhimõtteliselt saab ka ilma kompromissideta. Kui autentsus on kõige tähtsam asi sinu elus, siis pole probleemi. Olen kindel, et teistele pettumust valmistada saab ka armastavalt ja kaastundlikult :D
Selline mõttekäik on ühiskonna ja kaasinimeste suhtes absoluutselt vastutustundetu ... ja enda suhtes ... ainuke hooliv ja vastutustundlik lähenemine mu meelest.
4 kommentaari:
Tõde ja äratundmine :) Seda enda suhtes hoolivat ja vastutustundlikku lähenemist julgevad kahjuks praktiseerida vähesed, sest iga vastavasuunalise katse peale haarab kõigepealt hirmus süütunne ja seejärel annavad lähedased oma panuse, mis on enamasti muidugi ainult armastusest ja headest kavatsusest ajendatud -ära tee; nii ei saa; lepi sellega, mis on; ära mõtle nii palju; kust sa ikka sellist (tööd, meest, mida iganes) leiad. Ja seda isegi mitte nende puhul, kes lähevadki läbi elu nö lollusi tehes ja mingis kohas võib-olla vajaksidki veidi tagasi hoidmist. Ei, enamasti hoitakse niiviisi tagasi just neid, kes on kogu elu enesereetmise hinnaga väga mõistlikud olnud ja vajaksid just julgustamist autentsuse suunas liikumisel. Aga teisalt loomulikult - kuidas seda julgustust saakski pakkuda need, kes ise pole julgenud.
:)
Täiega nõus! High five! :)
Minu olukord just praegu. Olen teinud esimesed oma valikud oma äratundmise järgi. Väga tuttav süütunne jne. Tunnetan ka seda, et võib nii olla, et kompromissi ei olegi, kui tahan endast hoolida. Et endale truuks jääda, aitab mind väga Su blogi pealkiri. Kui mu ümber teised inimesed oma "tarkustega" mind mõjutada püüavad, mõtlen, las olla, orkaani keskel on vaikus. Aitäh jällegi.
Kena kuulda, armas Lii! Hellust ja endasseusku! Ka minul läks esimene aasta enda sisetunde järgi tegutsemist üle kivide ja kändude. Terve aasta ei saanudki olla päris kindel, kumbapidi ma nüüd ikka endale head või halba teen ja seda justnimelt süütunde pärast. Teisel aastal kogesin ikka veel ka süütunnet ja seda, et pean end kokku võtma, kui enda eest seistes teised inimesed üllatunult silmi pilgutama panen. Kuid siis hakkas see elu nagu ise ennast toetama - minul pole kahtlust, et teen õigesti ja ka kõik lähedased, kellega olen sellest rääkinud, on tunnistanud, et tulemused räägivad enda eest :)
Kui on võimalik enda eest hoolitseda enam-vähem kompromisse tegemata, siis see teeb nii tugevaks, et ühel hetkel pole enam raske teisi ei-ütlemisega üllatada ka (ja nad on juba treenitud ka, nii et aina lihtsamaks läheb) :)
Minul on esimest korda elus tunne, et ma tean täpselt, mis teen, ja et see on õige ja hea. Näiliselt ainult mulle, kuid tegelikult ma tunnen, et kõigile minu ümber.
Aga see teekond pole kerge ja ennast tuleks varustada hästipalju armastuse ja leplikkusega enda suhtes. Põhimõtteliselt: tee ja eesmärk on sama (tahad jõuda armastuseni ja jõuad selleni kasutades armastust), nii et midagi ei saa valesti minna.
Kallistan! Muahh!
Postita kommentaar