Tahaksin õnne soovida kõigile koolilaste-emmedele, kes said vaba päeva selleks puhuks.
Minul näiteks oli see hea selleks, et sain oma trügimisfoobikust lapsele ise hommikul poest lilled ära tuua, nii et tema sai otse kodust lilledega minna ja ei pidanud hüplema teiste lillekrabajate ja -ämbrite vahel koos minuga.
Sel aastal läks Väiku 9. klassi - seega viimasesse tema praeguses mõnusas väikeses kodulähedases koolis.
Ta on üsna mures, sest kodulähedane keskkool pole suurem asi ja meil on selline tunne, et VT ei suuda ennast hommikustesse täis linnaliinibussidesse litsuda, et paremasse kooli sõita... Võibolla see enam pole nii, aga kunagi olid hommikused kesklinna poole suunduvad bussid nii täis, et viimased pealeminejad pidid sõna kõige otsesemas mõttes oma kehaga varem sisenenud inimesi lükkama, et uksed kinni saaks. Hmm. Äkki see pole enam nii? Et rahvaarv väheneb ja puha... Peaks mõnel korral ekstra vaatama minema, kui täis need hommikused bussid siis ikka praegu on... :D aga kui on samamoodi, siis VT vist ei suuda.
Jala nagu jaksaks ka ainult kaks esimest nädalat, selles maksimaalses stressihormoonide tulvas, aga edasi mitte...
Sellised huvitavad küsimärgid...
Pealegi kardab VT, et saab olema esimene viieline õpilane, kellel õnnestub eksamitel läbi kukkuda ja 9. klassi kordama jääda.
Aktust mina piilumas ei käinud, aga VT rääkis, et sai näpu otsa klassivenna tillukese õe, kes teadis VT'd - eks vist klassipiltidelt või ma ka ei tea ... Igatahes viis pisike piiga kohe VT näo ja nime kokku.
Aktusel olid ka väikesed kaksikud, kes hirmsat moodi kartsid, nii et emme pidi ise aabitsaid vastu võtma tulema kahe lapse vahel, kes oma nägu tema riietesse peitsid ja nutta tihkusid. Awww my gawd! Nii armas ja näu! :) Ja ometi olid need tirtsud ainsad, kes ei pidanud seda läbi tegema üksinda. Ikkagi - my heart! Nii liigutav!
Olen jälle nii segane ja õnnelik, et mul on hundirataste viskamise isu, kuigi pole seda kunagi osanud... aga ma mõtlen, et kui ma ükskord peaksin maale kolima, siis ma päris kindlasti õpin selle ära, sest just ainult see on mu elust praegu puudu :D
Muide, ma vist millalgi viitsin teha augusti-päeviku postituse, sest pläkerdasin selle jälle kõike värki nii täis, et tahaks seda imelooma lausa näidata; see on palju koledam kui sinimustvalge päevik, aga ilmselt olen nii lapsik, et mulle ikka meeldib igasugust träni sinna kokku kleepida... ilu pole nii oluline, kui ma ise päevikut teen. Teiste inimeste paberite puhul hindan küll stiili ja esteetikat :D Ma vahepeal natuke imestan, et ei taha ilusti teha, kuigi saan aru, kuidas saaks..., aga ega eriti ei viitsi imestada ka, lihtsalt teen, mis tahan.
Aga praegu tõmbasin arvutisse oma augusti-graafikud: energia, stress ja häpiness.
Mul oli vahepeal nii pingeline aeg - see paistab stressigraafikul kenasti kätte -, aga õnnetunne oli ikka kas hüper-super või lihtsalt hea. Ennast ka hämmastab :) Küll ma ikka olen tubli, mmmwahh, mwahh, mwahh! :D
Tegelikult ma ühel hetkel, kui ma stressist päriselt värisesin ja mõtlesin, et võibolla kohe minestan (kuna kõrvad läksid vatti täis), tabasin end mõttelt, et koos selle asjaga ja hetkeseisundiga olen ma ikkagi vist küll kõige õnnelikum inimene, keda ma tunnen... Et need asjad on lahus: probleem, mida ma hetkel viimase jõuga lahendada aitan, ja minu õnnetunne.
Kusjuures sel päeval, kui inimene sai selle otsa peale aidatud, kust ta ise edasi sai, oli mu stress küll kõige kõrgem, aga õnnetunne juba tagasi super-peal :)
Aga leidsin kaustast veel kaks 'erakordset' augusti-fotot.
Nimelt ma väga sageli õues ei käi ja juhtus nii, et esimest ja ainukest korda sel suvel käisin õues seelikuga 9. augustil. Kleiti olen küll kandnud, aga siis on teksapüksid all olnud. Palja säärega õues sel suvel - üksainus päev!
Tulin õuest ja hakkasin kohe joogamatil postist võetud ajalehte lugema...
Ja palun pöörake nüüd tähelepanu mu elu kõige pekisematele käsivartele! :D
Kuku! :D
Viimane pilt samast kuupäevast.
Tsau-balu, nautige koolisügise algust ja kõike muud ka! 😘
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar