As if you were worried...

Hei, beibs, just checking in :)

Ei mingeid suuri muutusi - või tegelt nagu on, aga mitte minu omad ja umbes sedalaadi, et vist ei sobi neist rääkida, aga mul endal on kõik sama: ma ei tee suurt midagi ja tunnen end samas supersuure kingitusena maailmale :D
Jep, minu argipäev: tee vähem, ole rohkem/suurem.
Tee/ütle seda, mis sa oled.
See, mis ma teen, kasvab minust ja olukorrast välja kuidagi orgaaniliselt, ma ei pea kaalutlema, kõik on õige, kõik on hea, kõik kasvab ja õitseb ja seda täitsa ise, ma ei lükka tagant. (Hehe, muide - mu isa vastab küsimusele "Kuidas läheb?" alati "Kuidas lükkad, nõnda läheb!," mis tähendab seda, et kui panustad, saad tasu, kui laisutad, siis ei saa ka :) ). Aga mina nagu lihtsalt olen ja tasu tuleb nii et aina hüple ja plaksuta heameelest :)
Võibolla mul on madalad ootused :D, aga ma ise küll nii ei tunne.
Või oota, tegelikult - KUNA ma ise ei pinguta, siis ma ei oota midagi, ja kõik mis üldse tuleb on ÜLE OOTUSTE :D

Ja ikkagi... mul on selline tunne, et ikkagi teie suuresti aitasite mu siia kohta kunagi. Ma poleks saanud ise ja üksi.
Täitsa ausalt.
See, mida mu blogilugejad minu ja meie pere aitamiseks raskel ajal tegid, andis tulemusi ka näiliselt asjassepuutumatutes eluosades.
Aitäh teile, ikka veel ja iga päev. Ja kui te armastate ennast pooltki nii palju kui mina teid (iga päev!), siis olete küll omadega mäel, ma arvan. Ja teie olete ka kingitus maailmale, pole kahtlustki.

#gratitude_overload

Love you, beibs! 💖