Eile õhtupoolikul helises telefon, võõras number, ja ennäe - Emor tahtis asju teada.
Ma mõtlesin, et ... näed, kui tore: muidu muudkui aga imesta, et eestlased annavad kogu aeg mingeid statistikaandmeid, aga minu käest pole keegi midagi teada tahtnud :D, välja arvatud rahvaloendajad, tegelikult...
See kord küsiti televiisorite kohta (ütlesin, et pole, kuigi tegelikult kaks on veel jäänud, kuid need on lahti ühendatud) ja internetikasutuse kohta. Et mitu inimest leibkonnas, kui suur sissetulek ühe pereliikme kohta, mitu laua-, süle- ja tahvelarvutit, kuidas on nutitelefonidega ja kes, kui palju ja mida kasutab.
VT istus parasjagu minu juures ja kui olin kõne lõpetanud, kandsin tallegi ette, ainult et ütlesin "tahvel" asemel korduvalt "kahvel", mistõttu minu jutt oli umbes selline:
Nad küsisid, mitu kahvlit peres on, kas me kõik kasutame sama kahvlit ja mitu korda nädalas me kahvlit kasutame. Vingerdasime mõlemad naerust maas - no ma ei püüdnud vaimukas olla, ei tea, mis veider korduv keelevääratus see selline oli :D
Igatahes kõne lõpus küsiti minult, kas nad võivad mu numbri oma süsteemi jätta, et kui edaspidi mingit küsitlust korraldatakse, siis võib mulle ka helistada, kui arvuti mu numbri ette viskab, ja ma ütlesin reipalt: "Jah, ikka!"
Kui olime Väikuga kahvlinaerud ära naernud, siis jäin korraks mõttesse ja küsisin: "Kuule, kas sa mäletad, kuidas ma veel mõni aasta tagasi iga telefonikõne ajal ja peale pikalt ägasin ja vingerdasin ja ei saanud kuidagi üle sellest, et maailm end mulle nii teravalt ja ebameeldivalt meelde tuletas, helisevale telefonile patju peale viskasin jne?" :D
Ja VT ütles, et jaa, vau, tõesti oli nii ja täitsa alati!
No kujutage ette, eksju, üle kahekümne aasta püüdlikku suhtlemistreeningut viisid ainult telefonisuhtlusega seotud vastikustunde suurenemisele, ja hoopis enda täielik vabaksandmine on kõige muu seas ilmselgelt ära võtnud ka minu telefonifoobia. No kuku pikali! Ma ikka veel saan teadlikuks uutest armastuse, andestuse, aktsepteerimis- ja lubamisteraapia imetulemustest, mille saavutamise tee on käinud vastassuunas juhenditele, mida mulle 25 aasta jooksul andsid arstid, psühholoogid ja psühhiaatrid.
Usaldage iseennast, my loves! You are precious beyond measure, nagu ma ikka VT'le ütlen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar