Tjah, ma ei tea, kas see mu kummaline seisund jääbki kestma ja kas ma kodunen selles paremini, aga praegu räägiksin teie lahkel loal ühest veidrast asjast, mida olen enda juures täheldanud.
Ma ei oska enam vastata küsimustele stiilis "Mida sa teeksid, kui ...?"
Mul tekib mingi segadus pähe ja ma mõtlen: aga täitsa ükskõik, mida ma teeksin, küllap ma õigesti teeksin, ma usaldan oma olemust, see reageerib minu eest, ma ei pea mõtlema ega isegi teadma, mida ma teen. Reageerimine ja olukord on koos(kõlas). Sa teed seda, mis sa hetkel oled. Ma ei saa praegu öelda, mida ma teeksin, sest seda olukorda ju pole! Seega ma ei reageeri. Ja seega ei saa ma selle asja kohta midagi öelda.
Ja see näib mulle endale veidi imelik. VT ikka armastab selliseid küsimusi küsida ja ma alles ju oskasin neile vastata!...
Mul on tunne, et ma ei saa enam oma isiksusest üldse sotti, seetõttu ei saa ma midagi ette otsustada. Olemine ja tegu on koos/ühtne.
Aga liiga pretensioonikas oleks öelda, et ma olen 'puhas olemine' ja isiksust enam polegi. Ilmselt ei saa see nii olla, aga praegu on selline tunne olnud küll, et hoiakud ja kalduvused on kadunud, seda vana mina ma praegu kätte ei saa ja see on imelik tunne, ausalt öeldes. Ma olen nii ... lahti.
Ja lisaks üks nukker tõdemus.
Inimesed asuvad enesearenduse või vaimsuse teele selleks, et neil oleks kergem elada, kergem armastada, rohkem rõõmu ja rahu elus. Kuid inimestel on ettekujutlus, et nad saavad selle puhtama ja rahulikuma vaimse nägemuse abil elada oma argielu.
Aga kahjuks võib juhtuda selline asi, et see argielu koos töö ja perega muutub nii tähtsusetuks ja kahvatuks (hinduismis elumäng: lila), et sa kas ei suuda oma energiat sinna panna, või teenid edasi, aga kui mitte ülemust ja sõpru, siis su perekonda võib küll solvata samastuva kiindumuse kadumine (pole enam "MINU naine", "MINU laps", "MINU" maine), kuigi hoolimine jääb ju alles ja on siiras. Lihtsalt, ma ei tea, kas saab siis pingutada naudingute nimel, mida su pere elult saada soovib, kui sinu jaoks on naudingud alati seotud kannatusega - kes otsib naudinguid, leiab alati ka kannatuse - ja sa ei taha ju seda oma perele...
Et - tundub, et saad oma peret aidata pigem neile kannatuste olemust selgitades, mitte nende soovitud hüvede nimel rabades ja see ju ongi tõsi, aga su pere tõenäoliselt seda uskuma ei jää ja on veendunud, et oled lihtsalt isekas ja laisk :D
Igatahes ma saan praegu eriti hästi aru, miks inimestel soovitatakse oma edasiliikumises vaimsel ja spirituaalsel teel mitte olla tormakas.
Kui sa käid tööl, sul on pere, sõbrad, sugulased ja hobid, siis sul polegi aega niisama endasse süveneda. Ja ongi tore, sest kui sa oma minaga lõpuks kokku saad, siis ma pakun, et sul hakkab väga raske teha neid vanu asju, mis sulle su muutunud seisundis enam mitte midagi ei too ja need tunduvad sama napakad, nagu praegu tunduks lõunasöögi ajal pidevalt laua tagant püsti tõusmine ja taas istumine - miks peaks keegi seda tegema? Samamoodi imelike ja mõttetutena hakkavad näima paljud asjad, mille tegemist varem oled ehk vajalikuks pidanud. Sul pole mitte midagi peale iseenda vaja ja mida sa siis ütled inimestele oma elus? Nad ei taha kuulda, et iseolemine on kõik ja ärge te ka kooli/tööle minge :p. Seega ongi hea, et see vabaduse seisund niisama lihtsalt meil käeulatuses pole. Me tahaksime leitavat rahu, kindluse ja armastuse tunnet kasutada oma elus, aga äkki on see võimatu? 'Ärkamine' paiskab meid vanast elust välja. Ning me peame leppima sellega, et kõik meie kallid ise tahavad jääda asisemasse maailma, kus on naudingud ja kannatused, võidud ja kaotused, sest nemad ei tunne teist. Inimene ei saa lõpetada rahateenimist ja muud elumängu, kui tal veel sisemist rõõmu pole. Ja kuni ta ringi asjatab ja ennast killustab, seda sageli ei tulegi! Seega: kinnine ring.
Ja mulle tundub, et see ongi vajalik. Sest - kui see rõõmus, kindel rahu saabub, siis ei saa me seda enam millekski kasutada. See lihtsalt on.
Minagi laveerin praegu kahes maailmas korraga ja ma usun, et niimoodi võib ennast tunda skisofreenik :D
Ei saa öelda, et ma kahetseks praegust seisundimuutust, aga ma pole ka ekstaasis sellest uutlaadi olemise kogemusest, millist varem ju ikkagi lootsin ja tahtsin, kasvõi mitmekümne elu pärast, kiiret mul tõesti polnud... võibolla seda rutem see juhtus?!... Hinnangut pole, aga on aeglane uurimine ja mõningane nõutus selles osas, kuidas ja kui kaua veel ma neid kaht maailma klapitama pean, kuigi on ka selge teadmine, et kõik on korras nii või teisiti. Ja seda nii minuga kui ka kõigi teiste inimestega.
Ma hakkasin siin mõtlema, et ma olen end nii palju aastaid hästi nõrgaks inimeseks pidanud, sest ma ei suuda teha suurt midagi sellest, mida inimesed tavaliselt suudavad - kohe hakkab sada häda tervisega, kui üritan. Aga äkki on vastupidi...? Äkki oli mu hing nii tugev, et kohe sekkus, kui ma maiste askelduste maailmas kanda kinnitada üritasin? Tegi selle mulle võimatuks!?
Huvitav mõte, mis? :)
---
PS, need on minu isiklikud kogemused nii, nagu ma oskan neid kirjeldada. Ma pole valgustunud, ma pole kõiketeadev, ega taha kedagi õpetada, kui see ka nii vahel kõlada võib. :)
Lihtsalt mõtisklen ja jagan oma kogemusi. 😘
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar