Ehh, ainult vaimlejatele

Mu armsad,
tunnen, et mul on järjest raskem blogida, sest ma pole enam kindel, kui palju ma praegu nn tegelikku maailma, meile ühist materiaalset ja sotsiaalset reaalsust tajun, mis võib minu jutu teha täiesti mõttetuks ja kasutuks, võibolla isegi närviajavaks. Kindlasti pole ma vahepeal siin valgustunud - ma ei saa garanteerida, et mu tegudel ja sõnadel pole karmalisi seoseid/tagajärgi ja nii edasi..., kui mu keha külmetaks, siis ma eelistaksin sooja kebida jne :D Ja kindlasti pole ma mingi õpetaja. Ei maksa üldse arvata, et minuga midagi sellelaadselt toimub. Lihtsalt tundub, et ma olen - vast küll ajutiselt - mõnda aega duaalsusest ja ajalikust veidi nihkes/väljas ja sellega seoses kripeldab üks arusaam, mida täna siiski jagada püüaks, enne kui see kaob ja "unustusse vaob" :p



Nii paljud õpetajad on rääkinud, et meile nähtavat ilmingute maailma, üksikesemeid ja inimesi pole olemas, et see on näivus. Budistid seletavad, et iga asja ja inimese olemasolu jaoks on vaja nii tohutupaljut muud (mis peab ajaliselt eelnema või kaasnema), et ei saa öelda, et need asjad on olemas, nad pole iseseisvalt olemas. Sama, kui hakata vaatama kruusi "savimolekule" :D, vahesid aatomite vahel ja jõuad nii energiani. Ja targad teavad rääkida, et päriselt olemas on ainult see suur koguteadvus, mille killuke on meis kõigis peidus.

Selleks, et asjade, edu, staatuse (kasvõi lihtsalt, et oled enam-vähem korralik ja eluks kõlbulik inimene teiste silmis :D) ja isegi vaid turvatunde taga ajamine lõpetada, tuleb lihtsalt näha, et kõik nähtav ja nimetatav on petlik. Ainus, mis taga ajamist väärib, on see absoluutse tõe killuke, mis on sinu enda sees, mis tõstab su muust/näilisest maailmast järsku välja, kui sa selle leiad.

Seda võib uskuda, kuna targad nii räägivad :D ja eks me ise ka näeme, et meid ei rahulda mitte ükski ese ega saavutus... Neist saadav rahulolu ei kesta, see pole täielik/tõeline. Miks siis mitte uskuda, et need asjad on tühised/ebatõelised/näilised, ja meid teeks õnnelikuks ainult selle tõelise mina 'paljastamine' endas :)?

Aga mulle tundub, et selle kõige mõistmisel on üks takistus: selleks, et aru saada, et nähtavat maailma "pole olemas", pead sa olema selle igavikulise 'tükikese' (mis on ühtaegu kõik) endas kasvõi ajutiselt, aga päris-päriselt leidnud. Alles siis lahvatab teadmine, et ajaga seotu on näiv, ebatõeline. Et selle ainsa tõelise ja väärtusliku mina pärast pole kunagi vaja muretseda, sest see on alati olemas, rikkumatu ja igavene. Seda ei saa mõelda, seda peab tundma.
Ma ei näe, kuidas saaks seda tõde taibata enne, kui oled enda igavikulist kõigesolemist või kõikolemist ise tundnud. Maailma näivus ilmneb alles sellega võrreldes. Nii mulle tundub. Sealjuures ma ei nimetaks seda näivat maailma tühiseks. See on täis õnne- ja tõeotsingul inimesi, kes ei näe püüdlemise ebavajalikkust ning see on sügavalt liigutav, kuid sellel tuleb olla lasta. Kannatamine on päriselt olemas, aga selle põhjused on näilised - kui me seda näeme, siis me enam ei kannata, sest me ei samasta ennast enam oma meele sisuga. See 'päris mina' ei ole see, kes kannatab näiteks külma käes.


Püüdlemisest veel.

Me arvame, et me peame pingutama, sest on vaja ju igasuguseid asju nagu kodu ja riided ja armastuse nimel tuleb ka väidetavalt rassida :D. Nii polegi meil justkui muud valikut kui pingutada, ennast kokku võtta. Kuid mulle tundub, et pingutades me reedame ja nõrgestame ennast ja selles pingutamisega loodud haledas seisundis just tekivad igasugused pseudovajadused. Ehk siis: me arvame, et vajadused tekitavad pingutamise, aga tegelikult valdavalt hoopis pingutamine tekitab vajava oleku. Meil on vaja täita seda tühikut, mille me endasse pingutades rebisime.

Pingutades ei saa me midagi väärtuslikku, ainult seome end ebavajalikuga.

Mul oli hästi hea meel lugeda, et Nisargadatta Maharadj ka väga palju räägib pingutamise mõttetusest ja ütleb isegi, et see teeb inimese kalgiks!
Minu kogemus ja (pealt)nägemus :D on sama.



Oh jah :D, ma usun, et need, kes viitsisid lõpuni lugeda, saavad kenasti aru, mida ma esimese lõiguga silmas pidasin :D, niisiis ehk mõistate, kui ma vahepeal väga palju ei blogi, milleks 'hullu juttu' rääkida? :D

Ehh, tänan tähelepanu eest! :D
Luv ya :D


---

Ma jätsin oma jooga hetkeks pooleli, et siia veel midagi lisada, sest uut postitust ma tõesti niipea teha ei tahaks.

Ühes asjas on minu kogemus Nisargadatta Maharadj omale vastupidine.
Tema ütleb, et selleks, et mõista, mis on tõde, pead sa kõigepealt mõistma, mis pole tõde/tõeline.

Mina aga näen, et selles ebatõelises maailmas pole üldse mõtet surkida. Ammugi veel selleks, et sealt ebatõdesid otsida.
Surgi iseendas - seda on ju hea teha ka täiesti maistel ja kõigile mõistetavatel põhjustel - ja kui kerkib esile see tõeline ja igavikuline, siis ebatõelisus langeb lihtsalt ära.

Okidoki, tsau-blau nüüd! 😘