Jiddu Krishnamurti: laste kasvatamisest

"Õnnetuseks arvab enamik vanemaid, et nad vastutavad oma laste eest ja see vastutustunne väljendub selles, et nad räägivad oma võsukestele, mida nad peaks ja mida ei peaks tegema, kelleks nad peaksid saama ja kelleks mitte. Vanemad tahaksid, et lapsed saaks turvalise koha ühiskonnas. See, mida nad nimetavad vastutuseks, on osa sellest lugupeetavusest, mida nad jumaldavad. Mulle näib, et seal, kus on lugupeetavus, ei ole loomulikku korda. Neid huvitab vaid see, kuidas olla täiuslikud kodanlased. Kui nad valmistavad oma lapsi ette ühiskonda sobitumiseks, siis seeläbi põlistavad nad sõda, konflikte ja julmust. /.../ 

Tõeliselt hoolitseda tähendab teha seda nii nagu teeksite seda puu või lille puhul: kastate taime, uurite tema vajadusi, tagate talle parima pinnase, hooldate teda leebelt ja õrnusega. Kui valmistate oma lapsi ette, et nad sobiks ühiskonda, siis te seate neid valmis mahanottimiseks."

Eks see jutt natuke ülepaistutatud on... Oletatavalt seetõttu, et Krishnamurti ei kirjutanud seda raamatut, see pandi kokku tema kõnedest... Ja loengutega on nii, et sa räägid ikkagi teisiti kui kirjutaks, pluss - tundlik esineja räägib sama asja teistsugusele seltskonnale erinevalt.

Aga ikka väga lahe, et vaevalt olen ma aru saanud, et ma ei taha õpetada VT'd end ühiskonnaga kohandama vaid ainult tuliselt, kirglikult, kogu tähelepanuga iseendamaks saama (sest praegune ühiskond on nii inim(likkus)kauge, et sellega sobitumine ei tohiks olla eesmärk inimesel, kes ei soovi endale halba), leian ühe teksti, mis ka arvab, et asotsiaalsus laste kasvatamise eesmärgina on WIN! :D

Veel.
Ma arvan, et psühholoogide, psühhoanalüütikute ja igat muud laadi hingeabistajate ülesanne ei tohiks olla inimese julgustamine ja suunamine ühiskonna nõutavale normi teele vaid hoopis:
1. aidata inimesel mõista, kes ta on (inimesed sageli ei tunnegi ennast, me oleme ju lapseeast nii ära dresseeritud ja 'tuunitud');
2. aidata inimesel aru saada, kuidas ta on muutunud selliseks inimeseks;
3. õpetada teda armastama ennast just sellisena nagu ta on.


Sellega seoses: ei tohi öelda inimesele, et ta peaks olema midagi muud kui ta on vaid just kinnitada, et muidugi sa tunned nii - see ju ongi raske olukord, või - sul on varem sellistes olukordades ebameeldivusi olnud!
Ei tohi inimesele öelda, et ta peab lihtsalt murdma katki tingituse ehk hoolimata sellest, kuidas elu on teda kujundanud, peab ta püüdma olla selline nagu "kõik normaalsed inimesed".
Kui inimene näiteks ütleb, et ta tahaks olla seltskondlikum, siis kõigepealt tuleb välja selgitada, miks ta üldse arvab, et ta peaks olema seltskondlikum. Äkki see pole üldse tema soov ja vajadus? Äkki ta soovib olla seltskondlikum, kuna see on omaettehoidmisest normaalsem ja näiliselt kasutoovam? Sellisel juhul ta tegelikult ei taha olla seltskondlikum, vaid hoopis arvab, et peaks. Ja siis tuleb talle hoopis õpetada, kuidas ta saaks ilma süütundeta endale sobivat vaikset elu elada.

Kui me oleme midagi muud kui see, mida me tahame olla (või arvame, et tahame), siis on sellel alati hea põhjus!
Väga tõenäoliselt on ainult loogiline, et meie kogemuste ja loomuse vastastikmõju tulemusel oleme just siin, kus me parasjagu oleme ja me üldse ei saakski teises kohas/seisus olla.
Seega tuleb välja selgitada, miks me oleme sellised, mitte lihtsalt võtta eesmärk ja selle poole puššima hakata. Nii me just viime ennast veel rohkem kooskõlast välja.
Enne mõista praegune seisund lõpuni ära ja siis ... - siis võid vaadata, kuidas sa iseenesest muutud, kui see on sinu jaoks üldse õige.
Usun, et kui inimene ära näeb, miks ta on just selline nagu ta on, siis ta ehk ei arvagi enam, et ta peaks muutuma ja on hoopis oma vaprusest liigutatud ja tahab end hoida just sellisena, nagu ta on.
Ja siis ta just muutubki kõige paremal ja targemal moel, iseenesest.
Või midagi sellist.
:D