Harjutused sabale

Üleeile hakkas VT minu toas istudes torisema, kui vähe tulevikuvõimalusi talle meie pere iseärasuste tõttu lahti on jne. Need on kuuldud nurinad ja ma vastasin talle samuti vanade vastustega. Tekkis vaikus. Äkki ma tundsin, et minu sees tekib solvumine, nagu mulle oleks liiga tehtud. Vaatasin imestades, kas see tunne vajub ära, aga ta oli, nõrk, aga olemas.

Ütlesin VT'le, et tunnen end halvasti...
Et ma saan aru, et tal on mure ja hirm oma algava 9. klassi ja tuleviku pärast ja sellest tema sõnad, kuid ma ei saa parata, et tunnen ennast kiusatuna, mul on solvumise tunne, nagu mulle oleks liiga tehtud.

VT purskas nutma, ütles, et ma ei julgustaks teda enam kunagi kõiki oma mõtteid välja ütlema ja läks oma tuppa.

Aga mina rahunesin kohe.
Olin solvumistundes veetnud vähem kui 10 sekundit ja see läks jälgegi jätmata, või isegi jättis mingi jälje: armastuse ja ilu kummardamise tunde, mida ma ei oska seletada.
Ja veel enne, kui uks VT järel sulgus teadsin, et tegin õigesti oma enesetunnet väljendades, kuigi olin kaalunud ka VT'le toeks olemise nimel vaikimist ... Kuid ... ma tunnen, et ma pean olema täiel määral läbipaistev. Otsuse, oma tunne välja öelda, tegin lähtudes tunnetest, mitte mõistusest. Millal kasutatakse mõistust? Kui meil on eesmärk! Aga mul ei ole, seega mul pole mõistust kuulata vaja :D
Ma usun, et inimesed võiksid õppida mitte solvuma teise inimese tunnetest vaid neid lihtsalt kuulama ja neil olla laskma. Ka seepärast ütlesin VT'le oma tunded välja teades, et see on talle raske kuulda. Ma teadsin, et ma lihtsalt usaldasin oma enesetunde VT hoolde ja ei süüdistanud teda, kuigi tema võis nii tunda.


Täna läks jutt korraks tagasi selle üleeilse juhtumi peale.
VT ütles, et ma ei pea ju kõike välja ütlema, mis mulle pähe tuleb.
Mina ütlesin, et ma millegipärast tegelikult tunnen, et ma pean ennast väljendama ja ei tohi varjul hoida asju. Ja et ma usun, et see kasvatab ja aitab inimesi minu kõrval.
VT muigas, et see meenutab talle mõnede teoreetikute arusaama jumalast, et Looja peab ennast väljendama, ta peab maailma ja inimesed looma, loomine on tema loomus. Ja siis ütles VT, et tegelikult, kui kaks avalat, puhta südametunnistusega inimest räägivad, siis nad võivad teineteisele kõike öelda, sest pole võimalik, et üht solvaks see, mida teine tunneb. Nii et ta mõistab mind ja arvab ka, et avalus avaluse enda pärast - ilma eesmärgita, olemuslik avalus - on kõigile hea, kui see mõnel teraval hetkel ka nii ei tundu. Tuleb õppida lahutama seda mida sa tunned sellest, mida öeldi.

See õppetund läks nüüd küll libedalt! :D