Üksildusevastane võte ja muud jama :)

Leidsin just Instast:

(Umbes siis: 

Kui sa tunned end üksildasena, siis kustuta tuled ja pane õudusfilm käima.

Mõne aja pärast sulle enam ei tundu, et sa oled üksi.)

:D

---

Torudevahetus käib siiani. Tualetis jäeti miski vaht kuivama ja seetõttu on plaadid seinast ära. Ei oska veel ette kujutada, kuidas lõpuks jääb, praegu on selline:

Wc potti kokku pannes jäeti veevajutusnupul osa vahelt ära, aga paistab, et töötab ka ilma...

(Enne oli nii...)

Täna põhimõtteliselt tullakse köögi kallale.

---

Istusin eile enne VT kojutulekut terve päeva YouTube'is ja vaatasin TEDx Talk'e.

Üks psühhiaater rääkis ajuskännidest. Et psühhiaatrid on ainsad arstid, kes ei heida pilkugi haigele organile ja ravivad oletatavat haigust patsiendi jutu järele. Tema ja samameelsete teadlaste grupp hakkas tegema ajuskänne mitmesuguste psüühika ja käitumishäiretega inimestele ja nad ei vaadanud mitte neurokeemiat vaid aju neuronite ühendusi ja ajuaktiivsust (verevoolu kontsentreerumise järgi). Nad leidsid, et paljude käitumishäiretega inimeste puhul aitas mitte niivõrd kognitiivne teraapia, kus sind õpetatakse teistmoodi asju nägema (ma ise arvan sellest ka iga aastaga järjest halvemini! - see toimib hästi ainult korras aju ja biokeemia puhul!!! ehk põhimõtteliselt täiesti tervete psühholoogi juurde jõudnud inimeste puhul), vaid füüsilise aju ravimine (neuronitevahelise ühenduse taastamine ja turgutamine, ilmselt) või tsüsti väljavõtmine vms. Käitumine, ajukeemia ja isegi füüsiline aju on nii tihedalt seotud, et me absoluutselt ei kujuta ette, kui suure pingutuse peaks ajukahjustusega inimene oma käitumise kontrollimiseks tegema. Jällegi, me arvame, et tegemist on mõtlemise või hinnangu veaga, aga tegemist on teismoodi ajuga ja sellepärast ei toimi ka pragamine ja juhendamine.

Seesama mees rääkis veel, et kinnismõtetega inimestel on ajuaktiivsus (vist oli) frontaalkorteksis ehk eesmises ajukoores oluliselt suurem, nii et neile on julm öelda, et lihtsalt ära mõtle, kui nende aju toimib hoopis teisiti ja huugab meie omast hoopis ägedamalt. 

Mulle väga meeldis seda kuulda, sest mina olen ka mõelnud, et "ära mõtle!" on sama hea öelda kui "ära külmeta!" Ma olen täiesti kindel, et mõlemat on võimalik teha, aga MILLISE ENERGIAKULUGA? Kui palju selleks tuleb ennast treenida?

"Ära lihtsalt mõtle sellele" on sama hea öelda, kui "juhi verevool frontaalkorteksist (näiteks) käelabadesse". Ma olen kindel, et seda on võimalik teha. On võimalik lõpetada painavale asjale mõtlemine ja oma käed soojaks mõelda. Aga see ei käi "lihtsalt" isegi nendel inimestel, kelle füüsiline aju ei kaldu 'obsessima'/'kinnismõtlema'.

Üks naine rääkis, et ülikoolieas hakkas ta kuulma hääli. Mõistagi jõudis ta psühhiaatri juurde ja sai skisofreeniadiagnoosi ja ravimid, kuid miski talle sealjuures üldse ei meeldinud ja tasapisi asus ta oma häältega tutvuma ning sai lõpuks aru, et tal on piinavaid allasurutud mälestusi ja tema hääled soovivad teda nende kogemustega kokku viia, terviklikuks teha. Nüüd leiab ta, et hääled aitavad teda. Need ilmuvad välja, kui ta on liigse enesesalgamisega tegutsenud.

Üks mees rääkis, kuidas häälte kuuljatest saavad hõimukultuurides šamaanid. Hääli kuulma hakkanud nooruk viiakse kokku vanema šamaaniga, kes teda sellest kogemusest terve mõistusega läbi aitab ja õpetab enda hääli nö 'lugema'.

Siis kuulasin palju minimaliste, kes rääkisid, kuidas me ise oma elu keeruliseks teeme ja muutume oma asjade ja tegevuste orjaks, st näiteks hakkame arvama, et me oleme vähem väärtuslikud naised, kui me ei küpseta, või et kõik aiasaadused tuleb ära korjata ja purki-pudelisse panna, sest... Mina näen ka kõrvalt, et aed on kõige suurem ikestaja. Ma pole veel kohanudki aiamaaga inimest, kes lihtsalt naudib värsket kraami. Kõik oigavad oma õuntepaigutuse peale ja kurdavad, et üle-üle-üleeemise aasta moosid on veel söömata, aga teevad ikka juurde - kuigi moosi keegi ei taha!

Minu isa on täpselt samasugune.

Ta on juba 76 aastane, mahla- ja veiniteopäevad on talle tõesti rasked, ta on pinges, aga ta tunneb, et "aed kohustab" teda seda kõike tegema...

Üks tore Tai mees, minimalist või no-spender rääkis, kuidas tema riidedki on enamjaolt pärit külalistelt, kes on enda omad maha unustanud :D Ta oli üldse nii armas ja naljakas, tema aktsent tuli jutule ainult kasuks. Ta rääkis armsalt, kuidas me eksime arvates, et meil on seda, teist või kuuendat vaja, muudkui muretseme (endale asju), rahmeldame täiesti ebavajaliku ja üleliigse kallal ning unustame elu nautida.

Üks teine rääkis hästi selgelt, rahulikult ja lihtsalt, kuidas

- selle, mida me elust saame, määrab meie meel, mitte olud;

- meie kogemuse määrab ära see, millele me oma tähelepanu suuname;

- meie elukvaliteeti ei määra ära mitte see, mida me teeme, vaid see, kes me oleme ja 'kuidas' me oleme.

Nii et veetsin päeva küllaltki meelelahutuslikult, kuna mul on täiesti võimatu oma asjadele keskenduda, kui töömehed sisse-välja käivad - ma isegi ei ürita. Eks täna teen sama, aga täna kavatsen ma Instagramis luusida :) - ma juba alustasin! :)

----

Ooooooot, ma lisan kohe ühe mõtte.

Soovitatud videote veerus paremal oli mul kogu aeg üks tillukese lapse näoga ratastoolimehe jutt sellest, kuidas õnnelikuna elada.

Ma ei viitsinud seda vaadata, sest teate mis: ma arvan, et ratastooliinimesed ongi õnnelikud, sest nad on ainukesed, kes tohivad puhata, kui nad on väsinud ja kelle puhul teised ei eelda, et nad on alati (või vähemalt natukese aja pärast) valmis neile töö- ja ajamahukat teenet tegema!